3000 km kolmanda Megane’iga

Asjaolud viisid mind varakevadel kokku kolmanda põlvkonna Renault Megane’iga. Olnud jaapani ja tuleva saksa rahvaauto vahel oli vaja liikuda punktide A, B ja C vahel. Töine kokkupuude ja uudishimu ajendasid laenutama just Renault’d.

Rendifirma veeb võlus lisaks hinnale sellega, et pakuti RSi, aga sportauto oli paraku saanud keegi teine. Nojah. Mulle sattus luukpäraga Megane, bensiinimootoriga hõbenool, millel võimsust 81 kW. Esimene käik oli rehvitöökotta, sest Keilasse sõit oli vibratsiooni tõttu tüütu. Nagu ikka, võib vibratsiooni põhjus olla rehvis, veljes või tasakaalustamatuses. Selgus, et velgede sisekülgedele oli talletunud talvist kõntsa, lisaks oli keegi hoolimatu eelmine rentnik tagumise veljega kuhugile vastu põrutanud. Seda ei saanudki päris vibratsioonivabaks ja alates 100 km/t jäigi taga paremal lisanduma väike kuid tüütu vibra. Plekkvelge üldiselt sirgeks ei saa.

Raadio reguleerimine hästi korraldatud

Tundmatusse autosse istudes on alati põnev sellega tutvuda. Enamasti ei ole juhendi abi vaja, aga prantsuse autod pakuvad alati nuputamist. Kuulan sõidu ajal palju raadiot ja mulle on selle lihtne käsitsemine väga tähtis. Raadio häälestusnupp töötab justkui vales suunas ja ei leia automaatselt YLE Xi ehk 91,9 MHz üles. Vaja sättida käsitsi, töötab! Üks parimaid reguleerimisorganeid on roolisamba küljes parema käe all olev “käpp”, mille küljes on nii helitugevuse, jaamade vahetuse kui ka raadio, CD mängija ja AUX-vahetaja. Umbes paari nädala pärast leidsin veel ühe olulise funktsiooni: voluumi-nuppude vahelt saab helitugevuse ka sujuvalt nullida.

Lärmakad naastrehvid

Varakevadine naastrehvide asfaldil tekitatav müra oli liiast. Nimelt olid kokkuhoiu mõttes rendiautol all protekteeritud ja eriti lärmakad naastrehvid. Olen sõitnud kogu oma teadliku mineviku lamellrehvidega ja kui ei ole kiilasjää, saab suurepäraselt hakkama. Kiilasjääd on meil tavaliselt aga paaril korral aastas.

Kiirusehoidja ja -piiraja nupu oli keegi nutikas Jean paigutanud istmete vahelise laeka külge. Kruiisi sisse lülitamine käib plussiga vasaku ja kiiruse taastamine parema käe alt, lisaks istmete vaheline nupp… kuidagi palju on neid eri kohtades!

Bensukas on janune

Eelnevad kuus aastat turbodiisliga sõitmist tekitavad igatsuse 2000 pöörde kandis rakenduvast turbo ja erksuse järele. Vajutades sai eessõitjast mööda küll, aga maanteele eelistaks midagi tearavamat. Kuigi diiselmootorile ennustatakse kadumist, olen jätkuvalt seisukohal, et suuremate läbisõitude juures on mõistlik pidada ökonoomset diislit. 1,6 liitrise bensiinimootori keskmine kütusekulu 7,3 liitrit sajale on liig ja väike paak saab harjumatult kiirelt tühjaks. Muide, bensiinipaagil ei ole keeratavat korki, õigemini on see luugiga ühitatud.

Rentnikud on tihti hoolimatud ja toimivad põhimõttel “mõisa köis, las lohiseb!” Pagasiruumi katet tõstvad nöörid oli keegi ära rikkunud, seda tuli käsitsi tõsta ja küllaltki tüütu oli asju sel moel paigutada. Istmesoojenduse nupp, mis asus vasaku käe all istme küljel, oli reguleerimatuks vajutatud. Lisaks olid autol mõned arusaamatu päritoluga mõlgid ja kriimustused. Huvitaval kombel näitas termomeeter plusside asemel pidevalt miinust.

Go, Megane, go!

Veidi ka ruumikusest. Ees istumine oli mõnus, pealegi ei ole mul kombeks juhiistet väga taha sõidutada. Corgi tüüpi koeral oli tagaistme ees põrandal veidi kitsas, aga saime hakkama. Vasakut tagumist istet alla lastes tekkis nii palju ruumi, et sai autosse paigutada molberti.

Kokkuvõttes on kasutatud kolmas Renault Megane III vägagi sõidetav auto. Mõned auto juhtimise toimingud olid kummalised, mõned harjumuspärased. Kui ma veebruari lõpus autosse istusin, oli ees 220 000 ja kui ma aprilli lõpus sõiduki tagastasin, oli lisandunud üle 3000 kilomeetri. Kõik toimis suurepäraselt ja mul tekkis viimasel päeval Keilas autot puhastades temaga teatav kambavaim. Go Renault Megane, go! Pool tundi hiljem istusin 0 km sõitnud rahvaautosse.

Related posts