Alfa Romeo Stelvio on linnamaastur ilma AGAdeta

Oleksin tahtnud näha nende Alfa Romeo inseneride nägu, kellele öeldi: mehed, nüüd me teeme linnamaasturi ja kuupäev ei olnud 1. aprill. Aasta pidi küll olema päris ammu, sest Stelvio ei ole esimene niisugune ettevõtmine. Enne seda oli ka Alfa Romeo Kamal, mille arendamine käis üles-alla nagu Itaalia Alpid. Mitmes faasis ja pikki aastaid, lõpuks ikkagi ei jõutud rahuldava tulemuseni ning kuulujutud räägivad, et Kamali platvorm sai oma õnneliku lõpu praeguse Jeep Cherokee näol.

Stelvio aga vastas kriteeriumitele ja ei tea, kas ka ületas neid, sest nimi sai pandud küll äärmiselt ambitsioonikas. Stelvio – Passo dello Stelvio järgi, mida on loetud ühes parimaks sõitmise teeks maailmas, kuhu ei tohiks olla asja mitte ühelgi maasturil. On itaallased ikka päriselt aru saanud, mida see maasturivärk tähendab?

Peale vaadates on tegu linnamaasturiga ja väga ilusaga seejuures. Alfa Romeol pole kunagi probleemi olnud ilusate autode loomisega ja maasturiga on nad hakkama saanud väiksemategi disainialaste küsitavusteta. Kõikide nurkade alt on proportsioonid paigas, jooned looklevad loogiliselt ja loomulikult – tuled on nii eest kui tagant väga karismaatilised. Siiani üllatusteta siis.

Ventilaatoriavad kui Ferrarilt pärit

Kogu armatuur on lahendatud väga minimalistlikult ja see ei tähenda, et keset armatuuri on installeeritud suur tahvelarvuti. Igasuguseid nuppe on saanud täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Tulemuseks on väga puhas ja hästi integreeritud üldpilt. Isegi ekraan, mis tihti on lahendatud kui pisut hilinenud hea mõte või vastupidi, näeb väga külge liimitud, sulandub nagu valatult tausta ja on nähtamatu, kui ta parasjagu puhkab. Kui aga ekraan töötab, ei maksa oodata sealt info-meelelahutuse süsteemide tipptaset, ehk et mingeid futuristlikke lisavidinaid ei ole. Põhiasjadega saab ta ilusti hakkama nagu navigatsioon, raadio, reisiarvesti, USB ja mõningane info auto kohta. Kui tahaks, võib natuke nuriseda armatuuri kvaliteedi osas, võrrelda valdkonna etalonidega Saksamaalt. Minu arvates kaalub kogu kontseptsioon ise selle väikse kriitika üles. See on nii teistmoodi ja teises suunas peavoolule, aga kõik toimib väga tuttavalt. Stelvio ja Giulia pildistamise järel mõtlesin esimest korda elus pilte läbi vaadates, et pilti ventilaatoriavast võiks kasutada arvuti taustapildina. Ilus ja kunstiline, nagu oleks otse Ferrarist ringi tõstetud.

Carbonist* kardaan

Enne, kui rooli asuda, tasub teada millega on tegu. Väga lihtsustatult on Stelvio oma dünaamikat määravate komponentide poolest kõrgem Giulia. See on nüüd see koht, kuhu suurem osa arendustöö eelarvest on pandud ehk siis enamik vedrustuse osasid on alumiiniumist, kardaan on carbonist (linnamaasturis!), kaalujaotus on ideaalne 50/50. Justkui räägiks sportautost? Lisaks veel “telepaatiline” roolisüsteem otse Giuliast ja Q4 sportlik tagasilda eelistav nelikvedu. Passo dello Stelvio hakkab vaata et silmapiiril koitma.

Kas Stelvio on oma nime vääriline?

Selle kõige taustal on esimene üllatus suur kui alustuseks läbi linna kulgesin. Üldiselt on sportlikud autod rahmeldavad ja rahutud ning alati kikivarvul valmis kõik tee konarused läbi istme alumise otse juhi tagumisse otsa edasi kandma. Sõit on rahulik, tsiviliseeritud ja mugav. Kõik mida ühelt linnamaasturilt oodata võib lisaks kõrgemale istumisele ja ülevaatele. Ruttu aga suundun linnast välja. Eelkõige huvitab mind kas Stelvio on oma nime vääriline või mitte. Manan ette kõige paremad unustatud valdavalt S-idest koosnevad maanteed ja võtan suuna sinna poole.

Annan kütusepumbale rohkem tööd ning 2,0l turbo ärkab linnaunest. Turbo isegi ei summuta 280 hobuse häält nii palju kui ma arvasin ning mootori urin on väga meeldiv. Suuruse poolest võrreldavate mootorite mõistes küll mitte päris kunagiste TwinSpark mootorite lähedal aga tänapäevastunud poliitkorrektsete turbode seas väga hea sooritus.

Mootor käitub väga erksalt, vääne ilmub juba madalatest pööretest ja veab, veab kuni päris pöörete punase alani välja. See pole isegi kõige võimsam saadaval olev mootor. See on lihtsalt üks peremaastur mis läheb 5,7 sekundiga 100ni ja see ongi Alfa puhul normaalne. Ega muud saadaval olevad mootorid väga palju lahjemad ei ole. Küll aga jõuab väga varsti valikusse ka 510hp Stelvio peremaastur.

Thor taob haamriga kuklasse

Mida kaugemaks ja käänulisemaks teed läksid, seda rohkem avaldus elavam külg autost. Stelvio neelas kurve ja täpne rool võimaldas kurvid ühendada kokku ideaalseks trajektooriks. Dynamic sõidurežiimis on kõik loomulikult jäigem, täpsem, tundlikum. Aga käigukast muutub peaaegu et metsikuks. Iga käiguvahetus on välkkiire ja sellega kaasneb jõnksatus edasi nagu Thor taoks oma haamriga kuklasse. Kiire lülitus täielikult manuaalse käiguvahetuse peale läbi fenomenaalsete labade rooli taga ning ma kaotan võime aduda auto plusse ja miinuseid. Kaon täielikult sõidunaudingusse ning lemmik teejuppi mu ees. Mitte miski ei häirinud. Kõik töötas nagu mitte mehaaniline tükk masinat, vaid mu enese käepikendus.

Dünaamika ei anna alla

Reaalsustaju jõudis tagasi ees seisva ristmikuga ja ma avastasin, et olen äkitselt väga kaugel sellest kohast kust ma alustasin. Mul võttis tükk aega, et tabada mis just juhtus. Tavaliselt annab sellisel teel maastur mingil hetkel märku, et ta kogukam ja ruumikam kere ei taha teha akrobaatikat. Ikka tekib hetk, kus nina tahab pidurdusel tänu massile natuke otse minna või vedrustus laseb end vedelaks või jääb käigukast murdosa hiljaks. Stelvioga pole mitte midagi sellist. See oli esimest korda Eesti teedel, kus ma sõitsin maasturiga mööda kurvilisi lemmikuid ja nautisin täielikult, ilma et ükski osa komplektist nimega dünaamika oleks alla andnud. Lisaks seadistusele võib enamuse kindlasti kirjutada tõenäoliselt kaalu arvele, mis on 1660kg ehk maasturite seas tõeline kergkaallane arvestades, et enamasti me räägime lähes või alates kahest tonnist. Hea avastus oli järgmine päev, kus sõitsin sama teed ühe teise autoga ja tuli meelde kui konarlik see puujuurtest läbi kasvanud tee tegelikult olla võib. Stelvio sõitis selle eelmine päev väga siledaks kogu oma dünaamika juures.

Ei mingeid AGAsid

Nüüd on see koht, kus tavaliselt Alfade puhul jõutakse sinna, et kõik on tore ja ilus, kuid on üks suur “AGA”. See võiks olla midagi jaburat stiilis klaasipesu vedelikku on võimalik lisada, aga kuna Itaalias ei saja vihma siis selleks peab eemaldama esitiiva. Või elektriaknad toimivad, aga ainult siis, kui autos on kolm inimest ja parasjagu on teisipäev. Kuid mulle jäid silma ainult praktilised asjad: ka pikema juhi korral on tagumisel istujal ruumi, tagaistmed saab põrandaga tasa klappida väga mitmekesises 40/20/40 formatsioonis ja auto on seest oluliselt ruumikam kui väljast esmapilgul tundub. Ma tahtsin leida selle Alfaliku jaburuse kuid ausalt see jäi mul leidmata.

Kokkuvõtteks: Stelvios on kõik ühes!

Nii uskumatu kui see ei tundu on Alfa Romeo hakkama saanud rahuliku linnaliikuri, pereauto, ühe turvalisima autoga teedel ja ka peaaegu, et sportautoga kõik ühes. Seda on raske tunnistada arvestades, et mu enda eelistus on mida madalam, kergem, laiem ja võimsam seda parem. Stelvio näitab, et igapäeva sportlik auto ei pea olema läbi põimitud kompromissidest ja nimi ei ole kaugeltki üleliigse ambitsioonikuse tulemus, vaid ongi sobivaim nimi sellele autole.

Sõidetud masin: Stelvio Launch Edition (51 990€)
Tutvu Stelvioga lähemalt: http://www.alfaromeo.ee/model/stelvio/
Stelvio hinnakiri: http://www.alfaromeo.ee/wp-content/uploads/2017/08/Alfa_Romeo_Stelvio_EE_201706.pdf
*Carbon = süsinikkiud

Related posts