Sõitsime tutika terrakota värvi Dacia Joggeriga. Keerutamata ja sisuturunduslikult mõtlemata ütlen, et tegu on väga hea autoga. Daciat tuntakse odavautona, aga selle üle, kas Jogger on odav, saab arutada. Minimaalse varustusega sõiduki hind on 15 000 kandis.
Kui jutuks tulevad „odava otsa“ autod, otsitakse pahatihti vigu: räägitakse, et see ja see asi puudub, need ja need asjad on lahendatud odavalt. Proovitud Dacia Joggerit aga ei saa kuskilt küljest laita, kõik sõiduks vajalik on olemas. Tõsi, meediasõitudeks ette nähtud seitsme istmega mudeli hind on lisavarustust kokku lüües kasvanud üle 21 000 euro ja see pani hinda uurinud huvilisi kulme kergitama. Aga jah, autod lähevadki nüüdisajal vaikselt kallimaks.
Alustame sõidust. Kui auto Pärnu maanteele keerasin, tundus nagu veidike tuim sõita. Kolmesilindriline üheliitrine turbomootor arendab võimsust tervelt 110 hobujõudu, sellega saab sõita küll! Autol on üheliitrine mootor, mis mõttes? Kolme silindriga? Nii küsivad 3,0 diislitega tossutajad. Dacia rooli pääsedes nad aga üllatuks ja kui ma leidsin parema käe alt lüliti ning kiri Eco silme alt kustus, muutus auto väga erksaks ja sõit hulga lõbusamaks! Bensiinimootori kütusekuluks sain 6,8 liitrit, manuaal näitab liitrijagu vähem. Kas andsin liiga julgelt gaasi või sõitsin liiga lühikesi otsi? Bensiinpaaki mahub kallist sõidumahla igatahes 50 liitrit.
Autos on ruumi piisavalt viiele inimesele. Kui valida viieistmeline sõiduk, on ka taga piisavalt ruumi, mida saab juurde tekitada tagaistmete alla laskmisega. Siledat põrandat need aga ei moodusta ja matkal tuleb telgis magada. Seitsmeistmelises sõidukis on luugi taga väga vähe ruumi ja kõik reisijad peavad pambud sülle võtma. Juhi istekoht on minusugusele 180 cm pikkusele paras, istme reguleerimine on lihtne.
Lustiekraan ja selle rakendused töötasid suurepäraselt ning nutitelefoni autoga sidumine kulges muretult. Väikse näppimise tulemusel leidsin üles ka helitämbri reguleerimise liugurid. Ning taas: olen vähemalt viis korda rääkinud, et mulle kui paadunud autoraadio kuulajale meeldib Renault’ ja Dacia heliseadme valjuse ja kanalite-laulude vahetamise „käpp“ parema käe all roolisambal. Navigatsiooniseadme pilt võiks olla, kuidas öelda – peenemate joontega ja täpsem. Vasaku käe all on ukselukkude ja akende reguleerimisnupud – huvitav, kas vändaga aknaid veel tehaksegi?
Väljast on auto väga kena. Keegi küsis, et kas sõidan Volvoga, millele panid vist mõtlema tagatuled. Linnamaasturi buum on rattakoopa servadele toonud iluotstarbelised plastmasskaitsed ja disainelemendid on lahendatud kleepsuga. Katusel on praktiline raam, kuhu saaks panna kraami tarvis suusaboksi pikemaks sõiduks, kui rahvast on pardal rohkem. Ning kindlasti saab sinna kinnitada ka jalgrattad.
Kas tegu on soodusautoga? Uksepolstrid kolisevad ust sulgedes veidi, taga ei ole panipaiku, tagavararatas on auto taga põhja all, mõnede kinnituste poldipead salongis on kaunistavate plastmassnuppudeta, tagaistmete alla laskmise süsteem on odava väljanägemisega. Sõitmist need aga küll ei sega.
Kellele see auto võiks sobida? Noorele lastega perekonnale, kes on esimesed paar kasutatud autot juba läbi sõitnud ja tahavad nüüd midagi uut, ruumikamat ja mitte nii pagana tihti teenindusse viivat. Keskealisele pereisale, kel on kombeks nädalavahetusel suvilasse sõita ja tagaluugist kotid ja muruniitja sisse laduda.
21 000 eurot maksva Joggeri viieaastane kasutusrent 15% sissemakse ja 25% jääkväärtusega maksab intressist olenevalt umbes 225 eurot kuus. Pluss nõutav kasko. Võib lubada küll!
