Elektroonika ja arvutid mootorratastes

Neljapäeval tegin esimesed 100 kilomeetrit Superduke`ga. Enn tuli oma Adventure`iga ka ja saime koos sõita. Superduke´i pikem arvustuslugu tuleb hiljem, aga esimesed muljed ja üks mõttekäik hakkas kohvi kõrval siin kummitama ja mõtlesin, et panen selle kirja.

2016-03-17 13.51.36

Vana ja uus generatsioon samast tehasest

Ehk siis kas mootorrataste maailm on täielikult muutumas? Neljapäevasel sõidul oli meil Mäo Statoili ees kõrvuti kaks KTM-i – sarnased, aga samas täiesti erinevad. Minu superduke on põhimõtteliselt nii analoog kui saab, pole tal ABS-igi, 1190 Adventure`il on rohkem arvutusjõudu kui mõne aasta tagusel superarvutil.
Mind on väga erinevad tunded vallanud selle elektroonia suhtes. Kirjutasin sellest kõige rohkem Superduke 1290 reviews. Ühelt poolt tundsin, et elektroonika vähendab sõitja rolli, teiselt poolt tundsin, et küll oli hea, kui nagu lisaingel mu üle valvamas, kui 170 hobujõudu proovisin hallata.
Räägime kõigepealt sõitja rollist. Mäletan mõne aasta tagust vestlust hea sõbraga teemal oskus versus raha. Sõber oli autoentusiast ja oli endale uue BMW just ostnud. Ma argumenteerisin, et rataste maailmas on oskus tähtsam kui rahakott. Sul võib küll olla raha, et osta endale kõige kallim ja võimsam ratas, aga kui sa sõita ei oska, siis see lisavõim on pigem halb mitte hea, hirmutab su ära jne ja kuidas oskaja mees sõidab 600sega mitteoskaja mehe 1000se ümber ringe. See on nüüd muutumas. Sa võid olla puhta lollakas, tõmmata kurvis esipiduri täie jõuga peale ja ratas arvutab ise, palju pidurdada saab, et sa ei kukuks. Võid kurvis kruusa peal gaasi täiesti lahti keerata ja ei astu tagaots välja, sa võid isegi tagarattasse ajades gaasi täiesti lahti keerata ja ikka ei tule üle. Ehk siis saab küll oskust osta! Alguses õigustasin seda oma meeles sellega, et mootorid on lihtsalt nii võimsaks läinud, et peab sõitjat aitama, superbiked lähenevad ikka tugevalt lähemale 200le hobusele ja seega abi nagu oleks rohkem kui varem vaja. Aga 2016 Duke 690 tuleb ka kõikide nende lisadega. Mõne aasta pärast ilmselt on selline elektroonika standard ja kõigil ratastel on see olemas – ka 125stel.
Kindlasti säästab see elusid ja mõned õnnetused jäävad tegemata. Ma siiani mõtlen, et õnn, et pärast kõiki neid 25-30-minutilisi Tartu-Valga otsi, mida Draakoniga tegime, ikka veel elus olen. Samas ma mäletan, kuidas hea sõber paar aastat tagasi oma krossikaga minu juurde tuli ja suure elevusega, et üle pika aja sõita saab, tõmbas põllul esipidurit natuke liiga jõudsalt ja näoli käis. Tõusis püsti, tõstis ratta püsti ja ütles, et isa annaks praegu kere peale, kui oleks näinud, kui lollakalt esipiduriga käitusin. Kas mu tütrel jäävad need õppetunnid saamata? Kuidagi nagu ühekülgseks läheb asi – ratas on kõik ja sina oled reisijaks kaasas. Teisalt samas muidugi oskaja rinkamees sõidab suure tõenäosusega KTMi RC390-ga ikka minu ümber ringe, isegi kui ma uue Yamu R-1M-i sadulas olen.
Küllap nii läheb ja see kirjatükk arhiveeritakse samasse lahtrisse, kus inimesed seletasid, et noored inimesed ei oska enam käsitsi kirjutada ja õues mängida, vaid on arvutis jne. Aga oma Superdukega 4-kraadise temperatuuri juures hoovist välja keerates ja kohe esimese kiirendusega astus saba välja – adrekas kohe laes, aga teadsin, et sirgeks tagasi tõmbas selle ratta minu näpp siduril ja käsi gaasil, mitte arvuti. See tunne on kuidagi oluliselt rahuldustpakkuvam.

Teine asi selle arvutusjõu juures on hoole. Adventure tuli

2016-03-17 13.54.46

Tuled armatuuril

just esimese tuhande kilomeetri hooldest ja kui proovisime kätesoojendusi tööle panna, andis mingi errori. Ise parandada seda ei saa, tuleb esindusse tagasi minna. (Update: Esindusega rääkides, selgus et meie isendil polnudki kätesoojendusi instaleeritud, suutsin seadetest selle ise esile tuua ja loomulikult andis errori seetõttu.) Ma arvan, et suur hulk rattureid, pakun, et enamik ütlevad, et garaažis ratta kallal nokitsemine on kohati sama rahuldustpakkuv kui taga sõitmine. Ehk on see ainult minu teema, aga kui ise teda hooldad ja remondid, siis tunned rattaga ennast lähedasemana. Kui saad aru, kuidas ta töötab, siis see teeb sust natuke parema ratturi. Kunagi, kui sõbrad külas olid ja Mirjamit pärast sõitu pesin, küsisid, et kas pärast igat sõitu pesed? Ma vastasin naljaga pooleks, et pärast seksi hoiad naist kaisus ka ja käid temaga koos pesemas. Küllap on selle Adventure´i kätesoojenduse
error mingi lihtne asi, mis rohkem seotud ratta sissetöötamisega kui et midagi katki on, aga mõte tahes-tahtmata liigub sellele, et kümne või kahekümne aasta pärast, kui see ratas neljanda või viienda omaniku juurde jõuab, mis siis sellest elektroonikast alles on. Kindlasti osad teist nüüd kirjutavad, et ega kõik ei tahagi käsi õliseks teha, mis ilmselt peab paika, aga ikkagi.

Kolmandaks raha, kõik need arvutid ja sensorid on aastatega odavamaks läinud, kuid sellele vaatamata tundub nagu nad on rataste hinda oluliselt üles ajanud. Veel viis-kuus aastat tagasi oli uue superbike´i hinna lagi ca 10-12000 eurot. Nüüd on see lähemale 20 000 eurole ehk pea topelt seda. Eks muidugi kõik hinnad on oluliselt üles läinud ja nii ei saa enam võrrelda, aga ikkagi tundub kahekordne hinnatõus lipulaeva ostes natuke liiast.
Igal juhul esmamulje mu Superduke´ist on imeline, rõõmu palju, hooldada mõistan ka, aga sellest hiljem pikemalt. Mis sa lugeja arvad, hea või halb see elektroonika?

Tekst: Andrus Albi

2016-03-17-11-43-29-1

Related posts