Emozione integrale ehk Itaalia ehedaimal kujul

Emozione integrale ehk Itaalia ehedaimal kujul on mind õpetanud järgima oma südame häält ja laskma elul vabalt voolata. Plaane võid ju teha, kuid elu kulgeb hoopis põnevamalt, kui oled ette mõelnud ning selles peitubki võlu. Pane eesmärk paika ja lase elul ennast selle suunas kanda ning ole mees ja keera õigel hetkel kergelt rooli sinna, kuhu jõuda soovid.

Lancia Delta HF integrale Old Toomas Rallyl 

Vincenzo Lancia nimega autod on mulle juba päris posikesepõlvest erinevatest autoajakirjadest silma hakanud. Aasta 1989 pani aga kõik paika. Rahvusvaheline Tallinna ralli, mis kandis tollal nime Old Toomas Rally, startis Tallinna Velotrekilt. See oli esimene aasta, kui Eestis lubati starti üle 1,6 liitrised neljarattaveolised autod. Soomlane Tomi Palmqvist valgel Lancia Delta HF integralel saavutas võidu, tema kaasmaalane Mika Nousianen Audi Coupe Quattro’l jäi teiseks ja sõgedat sõitu teinud Priit Tarvis Lada VFTS-il tuli kolmandaks. Ka aastatel 1990 ja 1991 võidutses Old Toomas Rally’l Lancia. Võdukaks piloodiks oli Seppo Mustonen Soomest. Entusiasmipisik nimega integrale leidis mu hinges kindla kodu. Seistes Old Toomas Rally 1990. aasta autasustamistseremoonial kuulsa auto kõrval, mis suutis valitseda 6 aastat järjest (1987-1992) kogu rallimaailma, tekkis minus veendumus, et see auto on kunagi ka minu elu osa. Vaja vaid anda aega ja lasta elul kulgeda.
Old Toomas Rally 1990 lõpetamine Tallinna velotrekil. Täismaja. Võtja Seppo Mustonen ja Lancia. Kuidas Lancia Delta rallikas tegelikult tollel ajal Eesti teedel liikus vaata siit: https://www.youtube.com/watch?v=Mc-1rNvvVn8

Arrividerci Evoluzione! Benvenuti Emozione!

Nüüd on erinevad Lancia Delta HF integraled (versioonid 8V, 16V ja Evoluzione) minu elus olnud juba kokku 15 aastat. Peale Evoluzione mudeli kogemust näis, et ei ole enam võimalik selle hobiga edasi liikuda. Itaalia aga oskab üllatada, avanes uus peatükk nimega emotsioon, Emozione. Arrividerci Evoluzione! Benvenuti Emozione!

Niisiis tekkis soov kogeda uusi ehedaid emotsioone. Algidee oli teha sel suvel taaskord tore perereis Itaaliasse, vaadata ilusaid kohti, nautida sooja suve ja maitsvaid toite. Lisaks tutvuda toredate inimestega ja näha Itaaliat vahetumalt, kui tavaturistile osaks saab. Et aga tehnikaentusiasmi boost’ida, otsustasin enne reisi oma Bianco Evoluzione müüa toredale kiindunud Soome lancistile. Sestap olin valmis vajaduse korral, kui mõni tore Itaalia masin minu teele satub ja mu südame võidab, ka selle omanikuga kaupa tegema.

Itaalia võttis meid soojalt vastu. Tõelise sooja suve tunne oli juba hakanud ununema, kuid nüüd sai seda täiel määral nautida. Õhtud Como ja Garda järvede ääres koos imeliste toiduelamustega tekitasid mõnusa rahulolu ja kohalolemise tunde. Ühel õhtul otsustasin korraks netti minna ja autoscout24.it lahti lüüa selleks, et vaadata mis tehnikat Põhja-Itaalias pakutakse. Delta integralede hinnad on siin viimasel ajal tublisti kasvanud, iga aastaga umbes 10…12%. Sõltuvalt tehnoseisundist võivad hinnad alata 12 000 eurost küündides eriversioonide ja võidusõidutehnika puhul lausa 250 000 euroni! Valisin välja paar lubavat mõistliku hinnaga 16V mudelit, mis mulle stiililt ja sõiduomadustelt kõige rohkem on meeldinud. Rendiautoga sain turismi vahel ka autodele pilgu peale heita. Mu armas pere – Janne ja Kaspar – olid selles osas väga mõistvad ja toetavad. Eelistasin ettevõtete müügikuulutusi, kuna siis on kindel, et saad helistades kellegi kätte ja saad operatiivselt autot näha.

Paar esimest autot olid lootusetud

Kahjuks olid paar esimest autot lootusetud. Esimene vaatamata väga kõrgele hinnale, ilusale punasele värvile ja värskeimale 16V aastale 1991 oli sisult ja olemuselt räbal. Värvipaksuse mõõtur ei suutnud enamuste küljeplekkide puhul mulle näitu anda (max värvipaksus, mida minu seade mõõta suudab, on 1,5mm). Teine atraktiivse hinnaga hall 16V, mida müüs hiiglaslik glamuurne Ferrari mitteametlik teeninduskeskus, oli lubav vaid eemalt vaadates. Omaette elamus oli keskuse ootesaalis F40, Dino, F355, F430 jt kümnete moodsate ja vanade punaste kirepommide vahel ainukese kliendina koos naise ja poisiga oodata, kui keskuse juhi sõbra integralet sulle näitamiseks ette valmistatakse. Autot näitasid ette asjalik klienditeenindaja ja rallimehaanikust tehnik. Tegime ka toreda proovisõidu. Alguses oli roolis tehnik, kes sooritas demosõidu kiiruskatse rezhiimis. Õnneks asus Ferrari keskus mingis tööstuspargis, kus teed korralikud ja liiklus puudus pea täielikult. Ka pealtvaatajad puudusid, sest tavapäraselt lõuna paiku, kui väljas üle 35 kraadi sooja, keegi kohalikest eriti oma nina välja ei pista. Siis sain ka mina korra ringi cruisata. Kirega on alati nii: kas on või ei ole. Sel korral ei olnud. Kahjuks tossas hall integrale vaatamata just teostatud mootori täielikule remondile nagu tank suitsukatet tehes ilma, et sisselaskes oleks õlilekke tunnuseid. Samuti oli auto sisu väga kehvas seisundis ja ebakomplektne ja ka värvipaksuse mõõtur näitas korralikku „pahtlisoomust“ pea igal küljeplekil.


Seega, särav värv ja glamuurne müügisaal ei garanteeri mõistlikku tehnoseisundit. Kahjuks oli see hall 16V rapsitud sisuga ja suitseva mootoriga.

Usaldasin Itaaliat ja muinasjutt algas

Jätkasin perega turismilainel ja olin juba mõttes autoostust loobunud, sest potentsiaalsete autodena oli kuulutuste põhjal jäänud vaid eraisikute autod. Nende puhul puuduvad kuulutustes reeglina telefoninumbrid või meiliaadressid. Omanike poole pead pöörduma automüügiportaali vahendusel ning kui müüja inglise keelt ei räägi, siis keegi sulle ei vasta või vastab heal juhul nädala pärast. Juhuslikult märkasin üht huvipakkuvat kuulutust, kuhu olin päringu paar päeva tagasi saatnud, lisas ka telefoninumbrit. Kõnele keegi ei vastanud. Panin mingis parklas ingliskeelse sõnumi teele ning lasin elul edasi kulgeda. Mõne tunni pärast helistati tagasi ja sain suhelda auto omaniku sõbraga, kes kinnitas, et auto on vaatamist väärt ja ma kindlasti ei kahetse. Otsustasin Itaaliat usaldada ja sealt algas muinasjutt.

Andsime rendiauto tagasi, sõitsime rongiga lõuna poole Arezzo linnakesse ja tutvusime toreda perekonnaga: Massimiliano ja Lauraga ning nende toredate lastega Alfredo ja Melissaga. Massimiliano oli kirglik Lancia integrale fänn, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, siiski mõistsime me üksteist täielikult. Auto oli minu jaoks filigraanne, täpselt minu maitse nii olemuselt 1989 16V punane rosso monza kui ka tehnoseisundilt. Entusiastile on see ülim nauding, kui auto üldine tehnoseisund ning ka pisiasjade tase ületab ootuseid. Sellisel juhul on ostuotsus vankumatu ja hinna üle tingimine minu silmis vääritu. Õnneks oskas Massimiliano naine Laura inglise keelt ja me saime üsna kiirelt jagu minu koostatud inglisekeelsest ostu-müügi lepingust. Tegin samal päeval neti teel panagaülekande.

 

Korralik klassikaline auto algab puhtast ja originaalsest salongist. Keretõid saab lihtsamalt korraldada kui autentse salongi taastamist. Ka puhas ja korras mootoriruum annab pisidetailidega märku, kuidas auto eest hoolt on kantud.

 

Emozioonide kulminazioon: Ruscello hanefestival

Massimilianol on kindel plaan osta endale Evoluzione. Eks näis, võibolla trehvame juba sel sügisel kuulsa RallyLegendsi pealtvaatajatena San Marinos. Järgmisel päeval kutsusid Massimiliano ja Laura meid õhtust sööma. Sellest kujunes aga emotsioonide kulminatsioon, sest meid kutsuti Ruscello traditsioonilisele hanefestivalile. Toidu kiireks tellimiseks festivalil oli vaja hambaorgiga augustada nutikal menüül-tellimislehel vastavad lahtrid.

Arezzo asub Toskaanas ja seal on igal piirkonna kogukonnal oma eritoidule pühendatud mitmepäevaline festival. Need toidud ja melu olid unustamatud. San Remo laulufestivali stiilis korraldatud üliväärikas kontsert Toskaana tähistaeva all, kus esitati ka meile tuttavaid pop-lugusid, ei unune vist iial. Oli suur au olla kutsutud kogukonna heategevale festivalile ainsate välismaalastest külalistena.

Tagasi koju 2700 km 

Ainuke, millest mu uued sõbrad aru ei saanud, miks ma tahan 28-aastase autoga sõita jutti 2700km Arezzost Tallinnasse ja miks ma ei taha kasutada auto koju toimetamiseks treilerit. Kuna ma olen oma Lanciatesse suhtunud erilise kirega ja sõitnud nendega vaid erilistel hetkedel, vaid siis kui selleks on tahtmine (mitte vajadus), siis olin oma otsuses kindel. Ma tahan sõita koos perega oma lemmikautoga koju. Olen integraledega ennegi paaril korral Itaalias käinud ja tean, et kui auto on hoolitsetud, siis töötab kõik nagu kellavärk. Nii ka sel korral. See oli tore sõit, millesse mahtus veel ka Udinese jalgpallistaadioni külastus, ujumine 30 kraadise veega Aadria meres ja palju muudki.


Tore on sõita kui sind ümbritseb kogu aeg midagi ilusat ja Poola kiirteedel arendatav tempo lubas meil mõnda aega ka mõnel lennukil sabas püsida.’


Nüüd on muhe meenutada nii sõprade kui ka tuttavate entusiastide imestust kui Laitse Rallypargis korraldatud üritusel Youngtimer Camp oli valge Lancia Delta integrale Evoluzione asemel kohal hoopis punane Lancia Delta Integrale „Emozione“.

Lancia Emozione koos Thema 8.32 ja mu kunagise esimese bianco integralega Youngtimer Campil.


Uute emotsioonideni! La vita e bella.

Related posts