Täielikult restaureeritud Golf Mk1 muudkui püüab pilke

Eestis ei ole ilmselt palju Volkswagen Golfe, mille roolis istudes tunned, et kõigi pilgud on suunatud sinule. Välja arvatud juhul, kui sul on peensusteni restaureeritud esimese põlvkonna mudel. Järgnev lugu on täpselt sellisest masinast. 

Kord 1990te alguses sõitis üks Tartu mees koos oma isaga Saksamaale, et omale auto tuua. Sobiv sõiduk leitud, oli ta tagasiteele asumas, kui tema tähelepanu juhiti sõna otseses mõttes lehehunniku all seisnud 1977. aasta Golf GLS-ile. Hõbedast värvi, automaatkast, rahuldavas korras. Võileivaraha eest on see sinu, öeldi talle. Kui juba nii kaugele on tuldud, siis tulgu teinegi auto kaasa.

2010. aastal, nii umbes 15 aastat pärast sama Golfi jõudmist Tartu kodugaraaži, on masin enam-vähem samas seisukorras. Ja läbinud Eesti teedel maksimaalselt 2000 kilomeetrit, ehk suurema osa ajast oodanud, et ta saaks täita oma saiatoomisauto ülesannet.

Mis see auto restaureerimine siis ära ei ole!

Selleks ajaks juba rariteetide hulka kuuluv automaatkastiga Golf Mk1 GLS veel ei tea, et nüüd alles uus elu algab. Töö tõttu Tartust Tallinnasse koliv Sten Senkel uurib oma elukaaslase vanaemalt, sellelt samalt, kelle poeskäikudeks auto Saksamaalt esiti siia toodi, kas ta võiks selle enda kasutusse võtta. Muidugi võib!

Pealinnas püüab hõbedane Golf üksjagu pilke, sest majanduskriisi kiuste on kaasliiklejate autopark silmnähtavalt uuem. Sten mõistab, et tegemist on täitsa arvestatava retromasinaga ja võtab nõuks nii ennast kui Golfi proovile panna Uunikute talverallil. Kaks esimest aastat läheb kui lepase reega, ent 2015. aastal tuleb ette suurem tõrge. Ülevaatusel selgub, et probleeme on roolilati lõtku, rattalaagri ja läbi mädanenud põhjaga kõrvalistuja pool.

      

„Olin vanatehnikasõidukiks restaureerinud kaks mootorratast ja mõtlesin, et mis see auto restaureerimine siis palju hullem saab olla. Pealegi, Golf 1 on veel üsna lihtne sõiduk, elektroonikat vähe ja Žigulist palju keerulisem see pole,“ muigab Sten on oma toonast naiivsust.

„Võtsin kere ühe päevaga paljaks ja mõtlesin, et kui juba midagi teha, siis ikka põhjalikult ja korralikult. Seda tehes sain aru, et juppe on nii palju, et tööd on vähemalt 80 korda rohkem kui mootorrattaga. Usaldasin kere-, mootori- ja käigukastitööd spetsialistidele ning ise tegelesin peamiselt varuosade otsimisega, mis osutus väga aeganõudvaks ja kulukaks ülesandeks,“ kirjeldab ta pisut ootamatut reaalsust.

Osad jupid kallimad kui uutel Golfidel

Tolle aja kohta üsna eksootiline, 3-käiguline automaatkäigukast oli säilinud võrdlemisi hästi. Üsna pommikindel seadeldis, mida kasutati veel aastaid nii Golfidel kui ka Jettadel. Paraku läks lahtivõtmise ajal kaduma oluline kronstein, mille külge kinnituvad trossid ning ilma selleta poleks sõita õnnestunud.

„Jooksvaid kuluosi on ka Eestist saada, kuid suure hulga originaalvaruosi leidsin eBay kaudu. Ka selle õnnetu käigukasti kronsteini, mille eest küsiti hingehinda. Uskumatult kallis oli ka näiteks armatuuri ventilatsioonirest, mis tuli katkise kinnituse tõttu välja vahetada,“ räägib Sten. „Kuluosade mõttes on seda Golfi üleval pidada üliodav, kuid pisut erilisemad detailid maksavad rohkem kui uutel Golfidel.“

Ideaalist on puudu originaalmakk

Varuosade asendamisel olid suureks abiks Saksamaal tegutsevad vanade mudelite B-varuosade tootmisele spetsialiseerunud firmad, kuid kuna nende sobivus ei olnud alati ideaalne, oli komplekteerimisel sätitamist ja sobitamist kõvasti. Lõpuks kulus komplekteerijal 5 kuud, et restaureerimise käigus hõbedasest valgeks saanud auto kokku panna.

„Elukaaslane leidis, et hõbedane ei sobi tema arvates hästi sellele autole ja nii võtsime vastu otsuse, et värvime valgeks. Tegemist on ju ikkagi perereliikviaga! Kui nüüd natuke veel vaeva näha, saaks ka sellele n.ö musta numbri, sest kogu senine restaureerimistöö on selles vaimus tehtud,“ hindab Sten.

Läbisõit vaid 140 000 km

Hodomeetri järgi on Volkswageni ametliku sertifikaadi andmeil 1977. aasta 24. mail tehasest väljanud sõiduk läbinud peaaegu 140 000 kilomeetrit, millest Eestis enam kui 25 aasta jooksul napid 5000. Ehkki 100-protsendilise kindlusega seda väita ei saa, on ka polster originaal ning säilinud väga hästi.

„Kui midagi veel teha, siis tahaks originaalraadiot, et salong näeks välja täiesti autentne,“ ohkab Sten. „Aga see on päris kallis!“

Ehkki tulemuse üle uhke, kahtleb Sten sügavalt, kas sellise töö uuesti ette võtaks. Tollest päevast, kui kere paljaks sai võetud, kulus hetkeni, mil Golf uuesti tänavale veeres, kolm aastat. Ja tuhandeid eurosid. Ajalises mõttes oli seda muidu mitu korda vähem kui tema esimesele projektile läks – keskkoolipoisina lahti võetud vanaisa IŽ-49 sai varuosahunnikust restaureeritud vanatehnikasõidukiks enam kui 10 aastaga.

Sten peab elukaaslase vanaema saiatoomise autoks toodud rariteeti perereliikviaks, kuid on valmis sobiva hinna eest selle uuele omanikule loovutama. Seepärast panigi ta selle müüki oksjoniportaali www.bronline.eu, kus selle vastu on huvi tuntud nii Eestist Ukraina ja Alžeeriani. Kui seekord isegi müügiks ei lähe, on auto Bronline’i Facebooki postituse kaudu jõudnud enam kui 36 000 inimeseni.

Related posts