Heino Hanni 39 aastat Volga roolis

Heino Hanni, passi-eesnimega Hendrik, sõidab sama Volgaga aastast 1977. Tegu pole hobiautoga, sõit käib iga ilmaga ja 39 aastat järjepanu. Võibolla on see 55 aastane Volga üks Eesti vanimaid autosid, millega igapäevaselt sõidetakse.

Keila vahel sõitvat halli vana Volgat on raske mitte märgata, iseäranis autohuvilisel. Ligi 50 aastat Keilas elanud Heino Hanni sõidab GAZ-21 ehk vana Volgaga alates 1977. aastast. Auto pärineb 1961. aastast. Sõidab peaaegu iga päev, aga mõni päev remondib ka. Viimasel ajal tuleb remondipäevi ikka rohkem, 55 aastat vana auto asi. “Kuu aega jandime 12 aastase tütrepojaga, kuskil elektrisüsteemis on lühis sees. Mootorit olen ise remontinud, ise olen keret keevitanud. Nüüd enam ei keevita, vanaks olen jäänud,” arutab Heino. Eelmine auto oli Heinol Leningradist 40 000 rubla eest ostetud Pobeda ja see jäi hiljem vennale.

dsc01819Käiguvahetus käib vanal Volgal teadupärast rooli kõrvalt parema käe alt. Korra pani Heino käigukangi moodsalt põrandale, aga talle meeldis ikka rooli kõrvalt käike vahetada ja nii kolis käigukang vanale kohale tagasi.

Üks GAZ-21 hitte on spidomeetri taga olev rohekas klaas. Heino autol läks see klaas pikapeale päikese mõjul rabedaks. “Vabriku oma kukkus sisse,” märgib autoomanik ise ja nii lõikas, kuumutas ja painutas ta uue klaasi. Tõsi, see näeb originaalist mõnevõrra erinev välja. Raadio asemel on tühi koht, tütrepoeg toob garaažist retrolaksu välja – Volga kesk- ja pikklaineraadio ühes eraldi transistorvõimendiga!

dsc01822Armatuurlaua alt ripub üks “pimedaga” kinni pandud voolik, omanikul on salongisoojenduse radiaatori panek pooleli, sinna pidada sobima üks bussi radikas. Ja paar nädalat hiljem, sügise alguses toimunud fotosessiooni ajaks ongi radiaator paigaldatud!

Plastmasstiivad teevad auto kergemaks

Auto kellaga on Heino veidi hädas – Volga originaalkella hammasratas roostetas ära ning ta on seadnud roolisambale kaasaegse digitaalkella.

Volga plekktiivad on asendatud plastmasstiibadega. Mingist ajast peale hakati pakkuma vanadele Volga ja Moskvitši mudelitele läbi roostetama kippuvate plekktiibade asemele umbes 40% kergemaid klaasplastist tiibu. Läbisõitu on autol odomeetri järgi 43 000 kilomeetrit, aga Heino ei tea, kui palju tema Volga tegelikult sõitnud on. Kilomeetreid andsid kunagi iga-aastaselt tehtud puhkusereisid Musta mere äärde, kõige kaugemal on selle Volgaga käidud Bakuus.

Juhiload sai nõukogude armees

dsc01837Heino Hanni sai juhiload sõjakomissariaadi kulul novembris 1950. Leningradis nõukogude armees teenides sai ta ameeriklastest maha jäänud Chevrolet’, tegi korda ja sõitis sellega aasta. Siis tuli uus MAZ isekallutaja ja sellega sõitis Heino teise aasta. Sai sõjavägi läbi, tuli mees koju, oli vaja tööd. Tahtis kvalifikatsiooni tõsta ning õppida teise liigi autojuhiks. Petseris saigui kolme kuuga “teise liigi load taskusse”. Siis asus ta Võru 3. autobaasi lukksepatööle, hooldas veoautosid, busse ja taksosid, seejärel sõitis aastajagu GAZ-51ga ning tekkis võimalus teha valik: kas hakata bussi- või taksojuhiks. Bussijaama ülem kutsus bussi peale ja nii läkski.

Töö turisminõukogu bussijuhina

dsc017991967. aastal tuli Peipsi äärest Mehikoormast pärit Heino Hanni Keilasse, vahepeal jõudis veel Võrus naise võtta. “Mul oli töökoht räägitud Tallinnasse turisminõukogusse. Korteri sain Keilasse, Jõe tänav 42. Seal elasin kaheksa aastat, mul lubati tööbussiga koju sõita, aga keegi kaebas ära, et käin bussiga kodus,” meenutab ta. Kümme aastat bussijuhi tööd Eesti Vabariikliku Turismi- ja Ekskursiooninõukogu juures oli mitmekesine: neli päeva oli grupp Nelijärvel, siis neli päeva Kauksis ja neli päeva Võru-Kubijal. Põhiliselt tulid turistid Venemaalt, asutused üürisid bussi juhuvedudeks.

Heino Hanni juhtumised roolis

Kui Heino turiste sõidutas, oli tal selline buss, kus juhiiste oli esiratta koopa peal. Istmepoldid läksid läbi rattakoopa vastu rehvi ja hakkasid esiratast blokeerima, 30 turisti vedav buss kaotas juhitavuse ning kiskus kraavi. “Midagi ei juhtunud, saime teele tagasi,” meenutab Heino.

imgp2552Kord tõi Heino Oleviste kiriku bussiga Aa rannast lapsi ja täiskasvanuid. Bussil olid vitstega rehvid, 6 atmosfääri rehvis rõhku, tee oli lai ja tunnikiirus 80 kilomeetri ümber. Enne Kuusalu tuli vasakul rehvil vits maha, pauk käis ja rehv läks tühjaks. Vits pani ees minema haljasalale, õnneks ei läinud vastutulijatele pihta. “Olin püsti rooli peal, parem ratas jäi asfaldile, tee oli lai, jõudsin hoida,” pajatab Heino.

Välismaalasi vedas ta ka bussiga, lennujaamast äsja valminud Kungla hotelli. Ükskord, kui Heino töölt koju Keilasse jõudis, sai ta kuulda, et vanemal ameerika naisel pagas kadunud ja otsitakse bussijuhti. Selgus, et pagas jäi Moskvasse ja ameeriklased ei teadnud, et sealses lennujaamas tuleb pagasit ise tassida.

Heino oli peale bussijuhi ameti pidamist kuni pensionini taksojuht ja vedas Keila rahvast. Keilas oli kolm taksot, meenutab ta. Rublaaja lõpus oli sõitjaid palju ja juhtus mõndagi, meenutab mees. “Nuga on Männikul näidatud, rahast olen ilma jäänud,” mäletab ta taksojuhi elu tumedamat külge.

dsc01813Aga alles hiljuti oli selline lugu, et Tallinnast tulles oli mootoril kõva kolin sees ja enne Tutermaad peeti auto asja uurimiseks kinni. Väljas sadas kõvasti ja oli pime. Siis tuli ligi üks autojuht, uuris: mis viga, võttis Heino sleppi, aitas teelt ära ning vedas ta koduväravasse. Niisuguseid suure südamega autojuhte tahab ta tänada!

Uus aeg on toonud uued autod, aga Heino ei taha peale oma halli Volga ühestki muust autost kuulda. Ta soovib kõikidele juhtidele ja kaassõitjatele head reisi ja soovitab sõita ettevaatlikult. Ise sõidab 66 aastat roolis olnud mees “kuni lastakse sõita”, 2016. aasta sügisel on Heino Hanni 85 aastane.

Heikki Sal-Saller, harrastusajakirjanik

Related posts