Kasutatud auto ostmine on alati teatud mõttes kompromiss – kui uue auto puhul saab, sõltuvalt rahakoti paksusest, pea iga pakutava valiku osas ise otsuseid teha, siis pruugitud autot ostes tuleb leppida juba varem komplekteeritud autoga.
Opeli marki autod on ka heas mõttes justkui kompromiss – kuldne kesktee võimaluste ja soovide vahel. Allpool toome välja mõned head ja vead, mida järelturul pakutavate Opelite puhul tasub silmas pidada.
Opeli tulek Eestisse
Kui Eesti taasiseseisvus, tundus iga välismaine auto nõukogude masinatega harjunud inimestele nagu luksussõiduk. Nii oli ka Opelitega.
Toonased Opel Astrad, Omegad ja Vectrad olid nägusad ja igati asjalikud ning konkureerisid täiesti võrdväärselt Fordi, Volkswageni ja teiste 1990ndate alguses levinumate autotootjate mudelitega.
Eriti pilkupüüdev ja ihaldusväärne oli 1990ndatel meiegi tänavatele jõudnud sportlik Opel Calibra ning tänapäeval laialt levinud, kuid tol ajal märksa haruldasema autode klassi, linnadžiipide alla liigitatav Opel Frontera.
Kuid pärast tormilisi 1990ndaid kadus Opel ühel hetkel Eesti autoturul lihtsalt pildilt ja tema koha võtsid meie liikluses üle Jaapani ja Korea autotootjad, mis konkureerisid ettevõtete autoparkides Opelist märksa edukamalt.
Pretensioonitu välimus
Opeli suurimaks, ja tegelikult ka ainsaks veaks ongi tegelikult see veidi iseloomutu ja ilma äratuntava omapärata disain. Opel ei riiva küll otseselt silma, aga teisalt ei püüa selle visuaalne väljanägemine pilke ega pane pead pöörama.
Paljude inimeste jaoks on aga auto pelgalt tarbeese, mis ei kanna endas nende jaoks mingit sõnumit ega ole ka seeläbi auto omanikku iseloomustav aksessuaar. Just selliste tarbijate jaoks ongi Opel pea et ideaalne auto.
Kvaliteetne auto
Kasutatud Opel on tegelikult igati hea ja väärt liiklusvahend. Opeli põhimudelid on kõik võrreldavad konkurentide samaväärsete enamlevinud mudelitega.
Näiteks on Opel Astra läbi ajaloo olnud Volkswagen Golfi suurim otsene rivaal ja põhimõtteliselt taandub nende mudelite puhul valik pelgalt subjektiivsele meeldib-ei meeldi argumendile. Kvaliteedi, mugavuse ja vastupidavuse mõttes neil sisuliselt vahet pole. Küll aga räägib Opeli puhul selle kasuks konkurendist sutsuke soodsam hind.
Ka põhivarustuse poolest ei jää Opel oma peamistele konkurentidele, Euroopa autotootjate pakutavatele alternatiividele, millegi poolest alla. Pigem tuleb kõigil vana maailma autotootjatel vaadata Aasia konkurentide poole, kes pakuvad baasvarustuses mitmeid lisasid, mis Opelil tuleb lisaraha eest juurde tellida.
Mootorid on Opelitel saksaslikult töökindlad ja ökonoomsed. Niisamuti pole põhjust kahelda Opeli üldises koostekvaliteedis ja turvalisuses. Kõik lahendused, mis kliendini jõuavad, on pikalt testitud ja usaldusväärsed.
Taskukohane pidada
Opeli ülalpidamine ei ole ülemäära kulukas. Vajaduse korral on Opeli varuosad on hästi kättesaadavad ja võrdlemisi soodsad.
Tuleb tunnistada, et kõige värskemad Opeli mudelid on oma vahepeal kaotsi läinud maagia üles leidnud ning kindlasti ei saa neid enam igavaks ja tähelepandamatuks pidada. Tõsi, viis ja enam aastat vanade kasutatud Opelite puhul saab seda siiski veel ette heita. Samas on 10-aastane Opel ergonoomilisuse ja sõidumugavuse mõttes igati tänapäevane ja mõnus auto, mida roolida.
Opelite sõitjateruum on suhteliselt lakooniline ja sellel puuduvad eriliselt silma hakkavad vau-elemendid, kuid ebamugavaks või ebapraktiliseks Opeli salongi pidada ei saa.
Seega, kui soovid omale head ja usaldusväärset sõiduvahendit, mille soetamine ja käigus hoidmine pere eelarvele liigset stressi ei tekita ning kui auto on sinu jaoks ennekõike tarbese mitte iluvidin, siis on Opel üpriski arukas ja turvaline valik.
