Kawasaki Vulcan S – kohane ja kohandatav

Kawasaki näitas Vulcan S väljaarendamisega üles julgust: teha tsikkel, mis näeb välja kruiser, mis aga tegelikult seda ka ei ole ning panna seda vedama mootor, mis pakub kõike muud peale customi maheduse. See on tsikkel inimesele, kes ei ole kinni stampides ja traditsioonilistes käsitlustes. Lõpuks taandub aga iga tsikli puhul kõik lihtsale küsimusele: kas sellega on sama hea sõita kui ta välja näeb?

DSCF2862Välimus

Esmapilk Vulcanile ütleb: custom. Jah, seda ta on oma 70cm kõrguse/madaluse sadula, 31kraadise nurgaga  stabiilset otsesõitu pakkuva esihargi, stiliseeritud esitule ja lenksuga ning klassikalise tilgakujuliselt ümara ja värvitud triipudega bensupaagiga. Üldine kujundus on tõesti customlik. Aga siis vaatad Vulcan S-i natuke pikemalt ning hakkad leidma ebatavalisusi. Ohtralt on kasutatud värvitud plasti, mootor ei ole tõstetud domineerivaks kujunduselemendiks, ka sumps on pigem allpool ja tumedam, mitte esile toodud, selle asemel domineerib paremal küljel suur tagaamort.

Kui aga võtta kõrvale Kawasaki tänavasõidule orienteeritud ER-6, siis saab natuke selgemaks: tegemist on sama disainikeelega tsiklitega, mis jagavad väga paljuski kui mitte detaile, siis vähemalt nende paigutus- ja esitlusloogikat. Tegemist on sama perekonna liikmetega, erinevatele maitsetele ja sõidueelistusele vastavate sugulastsiklitega.

Jah, Vulcan ei ole rauast, kroomist ja mustast värvist kokku keedetud klassikaline custom. See on moodne, tänapäevane tsikkel, millel on oma nägu ja olemus, mis võib küll mitte meeldida, aga millele ei ole samas midagi otseselt ette heita. Nende pikkade proovisõidukilomeetrite jooksul ei tekkinud mul küll kordagi tunnet, et mingist kohast oleks tegemist otseselt koleda, maitselageda disainiga. Ka disaini teostusele ei ole midagi ette heita, eriti arvestades selle tsikli hinnaklassi.

DSCF2844Juhtimine

Vulcani selga saab kruiserlikult lihtsalt, madala jalatõstega. Samas, sadul ei ole päris nii madal kui paljudel custom-klassi klassikutel, andes istumisele natuke sportlikuma tunde. Sadul jätab esialgu imeliku tunde, olles kujult klassikaline kruiseri-padi, aga kuidagi …. teistmoodi, ehk pisut jäigem kui oleks oodanud ega tundunud esmapilgul pikale sõidule kohane. Aga tagumik harjus sadulaga kiirelt, isteasend ei tundunud väsitavalt fikseeritud ning ka paaritunnine sõit ei mõjunud alaseljale või alumistele põskedele kurnavalt.

Pikkade sarvedega lenks tuleb päris juhi lähedale ja istub kätte loomulikult, juhi jalatoed on küllaltki ees, muutes sõitmisasendi parasjagu riläksiks. Muide, Vulcani eripäraks on võimalus sõiduasendit vastavalt oma kehale ja eelistustele päris suures ulatuses muuta ehk Ergo-Fit süsteem. Kõige lihtsam on jalaraudade asendi muutmine, selleks on kinnitustel lisa-augud ning seda on lihtne teha. Lisaks on võimalik mõõduka tasu eest osta kõrgemaid ja madalamaid sadulaid, samuti erinevas pikkuses lenkse, sobitumaks paremini eri kehamõõtudele.

Olles ise parajalt üle keskmise kasvuga, suutsin ma küll ka keskmises asendis seadetega proovisõidutsiklil suurepäraselt toime tulla. Tõsi, paaril korral ei saanud äkilisemas olukorras järgmist käiku esimese hooga sisse klõpsutatud, kuid selles polnud vähimatki süüd tsikli tehnikal. Lihtsalt sõiduasend oli natuke liiga sedamoodi, et jäiga sõidusaapa sees pöid ei paindunud piisavalt tõhusalt. Jalaraudade ettepoole viimine lahendaks minu puhul selle “tehnilise” probleemi kindlasti. Nii et kui võimalus selliseks kohandamiseks on olemas, siis tasuks seda kindlasti proovida, see teeb sõiduelamust kindlasti paremaks ja kauem kestvamaks.DSCF2865

Kaassõitja sadula kohta saab öelda, et see on vähemalt olemas, sinna saab päriselt kah peale istuda ning joogaasendeid kasutamata jalatugesid tarvitada. Aga pikka sõitu sellel leivapätsist natuke suuremal poroloonil ma ei planeeriks. Kel plaan kaassõitjaid pikemalt vedada, siis on abiks lisavarustuse nimekiri.

Juhtimisseadmed on kõik mugavad ja kergesti käsitletavad, tavapärase jaapanliku kvaliteedi ja maitsega detailid. Nii esipiduri kui trossiga käitatava siduri lingid on reguleeritavad, nii et igaüks peaks leidma endale mugava juhtimistunde. Esituli on stiliseeritud klassikalisest tilgakujust, kuid mitte sportmudelitel esinevasse futu-stiili langev.

Näidikute kobar on lahendatud tavapäraselt analoog-digitaal-hübriidina. Domineeriv noolega näidik on tahhomeeter, kuigi customilt oleks eeldanud pigem spidomeetrit. Aga selle mõttest aru saamiseks tuleb jõuda sõiduproovini…. Niisiis, kiirust näeb numbriliselt ja suurelt, mis on mugav ja selge, samas ka kahetsust väärivalt sirgjooneline kui lubatud sõidukiiruse ületamised irvitavad sulle kogu aeg – vabandust – haruharva näkku. Nupust saab muuta infovälju, manades ette nii läbisõidud kui ka kütusekulu näidud. Kahjuks ei ole standardis olemas sees oleva käigu näitajat, kuigi just sellel tsiklil oleks seda ebacustomlikku vidinat hädasti vaja. Tuleb taas vaadata lisavarustuse nimekirja, kus selline detail on ilusti üles antud, mõõduka tasu eest.

Sõitma!

Niisiis, nagu ikka:  parem jalg kerge liigutusega üle kruiserliku sadulakausi, võtad istet mõnusalt madalal, haarad kätega sinuni küündivatest lenksusarvedest, vajutad tsikli käima, mootor ärkab mõnusa customliku podinaga elule. Käik väikese klõpsuga sisse, kergekäiguline sidurilink libiseb vaikselt sõrmede vahelt, ja see on ka viimane hetk, kui sa kuuled mootori madalat podinat.

Ei, mootor ei sure välja, ta hoopis ärkab elule ning seoses sellega teeb hoopis teist häält kui ühelt customilt ootaks. See ei ole mingi 30ndate stiilis “plöts-ja-postivahe” relikt, tegemist on selleltsamalt ER-6-lt ümber tõstetud pajaga. 650 kuubikuline R2 DOCH on küll natuke kruiserlikumaks pehmendatud, eelkõige nukkvõllide ja süüte-pritse mõõduka mudimisega, pakkudes väidetavalt rohkem jõulisemat alumist pöörete poolt.

DSCF2849Kui sama mootor toimetab tänavasõidutsikli raami vahel, ei torka ta kuidagi silma, ta lihtsalt oleks üks neist adekvaatsetest keskmise suurusega japsi tsiklimootoritest. Aga customi aiste vahele paigutatuna muutub seesama ühik tähelepanuväärseks lahenduseks, niivõrd erinev on ta teistest sama klassi tsiklite käitajatest.

Numbrites annab mootor välja 45kW 7500 p/min juures ja 63Nm 6600 p/min. Numbritest edasi vaadates: see mootor on käre! Tõsi küll, alla 2500 pöörde ei juhtu väga midagi ning ega tsiklile selliste pööretega jõristamine samuti väga ei istu. Aga nii kui rutskat natuke rohkem keerata, läheb veskisse elu sisse. Tahhoka nool lendab kiirelt paremale piiraja punase poole, tsikkel võtab saba selga ja pistab täiesti ebacustomlikult liduma. Ole ainult mees/naine ning vaheta käiku!

Tõesti, see mootor armastab pöördeid. Temaga saab ka kruiisida, isegi kuuenda käiguga saab linnas rahulikult jõriseda, aga peatselt avastasin end sõitmas paar käiku allpool kui tavapäraselt, hoidmaks mootorit pöördes, nautimaks selle suurepärast tööd. See mootor on valmis lendama, täiesti mittekohaselt kruiseritele. Seejuures on see väga nauditav, kohe pärast seda, kui oled ära harjunud, et üks custom tõesti võib niimoodi käituda.

Aga see pole veel kõik, pigem alles algus. Vulcan S saab ka kallutamisega suurepäraselt hakkama. Kohe nii hästi, et ma ühel hetkel leidsin end otsimas kohti, kus saaks veel natuke kallutada ning seejärel madala käiguga kurvist välja lennata. Samas tagab eelkõige esihargi suur nurk, et maanteesõidul on tegemist stabiilse ja rahulikult otse kulgeva tsikliga, mida ei pea sirgjoonel hoidmiseks jõuga kinni hoidma.

DSCF2850Maantee tunduski selle tsikli lemmikkoht olema. Mõnusalt käänuline väiksem tee või suur maantee, talle sobib kõik. Ka isteasend toetab maanteesõitu, kuigi mingit olemuslikku tuulevarju Vulcan S standardis ei paku (kõikvõimas lisavarustuse nimekiri aitab ses suhtes taas). Legaalsetel kiirustel ei olnud mingi probleem end rahulikku isteasendit hoida, sadula ja lenksu koostoimel lõikas kere tuult just selline nurga all, et tuulega ei pidanud eriti võitlema. Kiirtee on loomulikult teine teema, aga paljukest seda meie kodukamaral ikka on.

Linnas on Vulcan S okei transpordivahend, ta suudab tegelikult täiesti mõistlikult ka rahulikematel pööretel fooritulest foorituleni jõristada. Sadul on linnasõidul mugavalt madalal kõigile peale Tyrion Lannisteri. Samas pelgalt linnatsikliks eelistaks ma pigem ER-6, kuna Vulcani pikem telgede vahe ja pikk esihark, mille pööramisnurk on piiratud, ei ole tihedas linnaliikluses süstimiseks või ka parkimiskohal ukerdamiseks parimad variandid.

Olulisteks elementideks hea juhitavuse tagamisel on pidurid ja vedrustus. Vulcan S-il ei ole need komponendid pelgalt adekvaatsed, nad on täiesti kompetentsed. Esi- ja tagapidur naksavad ketastest kinni konkreetselt ja piisava jõudlusega, eks ka tsikli suhteliselt madal mass aitab kaasa lihtsamale pidama saamisele. Vedrustus on samuti tõhus, ees 41mm torud, taga 8 cm käiguga monoamort, mille eelpingusust saab spetsiaaltööriistaga reguleerida. Eelkõige tagaamort tundus esialgu natuke jäigapoolne olema, aga samas tagas see piisava kompetentsuse kurvides. Erinevatel linnavälistel teedel ei tekkinud vaatamata nende muhklikkuse astmele küll mingeid probleeme, ka linnas ei saanud selg liigselt põrutada.

DSCF2854Järelmõtted

Kõigepealt, hoidusin kogu eelneva kirjapanemisel teadlikult mainimast kategooriat „esimene/algaja tsikkel“. Tõsi on see, et see pill on suunatud suuresti alustajatele, muuhulgas aitab sellele kaasa laialdane sõitja mõõtude järgi kohaldamise võimalus, mõõduka võimsusega lineaarse käitumisega mootor ning klassikaline ergonoomika. Aga see ei ole pelgalt algajate tsikkel.

Vulcan S-i saab võtta kui variatsiooni Universaalsest Jaapani Motikast, UJMst. See on olemuslikult paindlik liik, piisavalt võimekas ja sportlik pakkumaks vaba aja meelelahutust, samas kõlbulik igapäevasteks sõitudeks ja nädalavahetuse pikemateks otsteks. Mitte ükski neist omadustest ei ole domineeriv või väga eeskujulik, kuid samas on see tsikkel piisavalt paindlik selleks kõigeks.

Vulcan S on UJM-i kui liigi hea esindaja. Põhimõtteliselt saab ostja valida äkilisema disaini ja veeremi geomeetriaga ER-6 mudelite (neikid või plastiga) ning rahulikuma väljanägemise ning maapinnale lähemal asuva sadula, kuid sama vahva mootoriga Vulcani vahel. Mõlemad valikud tasuvad kaalumist, kas siis lähtuvalt välimuse maitse-eelistustest või eeldatavast domineerivast sõidukeskkonnast.

Igatahes on Vulcan S üks tubli tükk tsiklit, mis sest et mootor ei ole V-kujuline.

Related posts