Aasta auto favoriit: KIA Stinger GT

KIA Stinger on sel aastal ajakirjanduses tekitanud parajalt palju furoori, ja seda põhjusega. KIA poolt oli tegu ootamatu lükkega tuua turule sakslasi jahtiv sportsedaan, mis kõigele imelisele lisaks pakub seitsmeaastast garantiid. Ma olin Stingeriga sõitmist oodanud terve aasta otsa, mis tähendas ka üsna kõrgeid ootusi-lootusi. Ja Stinger suutis need täita.

On see tõesti KIA?

Sa lülitad välja veojõu-ja stabiilsuskontrolli. Auto on sätestatud Sport+ režiimi ning su vasak jalg surub pidurit põhja. Parema jalaga vajutad sa gaasipedaalile ning ekraanile ilmub kiirelt „Launch Control Ready“ teade. Ja siis sa lased piduri lahti.

Enne kui sa aru saad, on 3.3 liitrine V6 (270kw)  sind kahurikuuli kombel pitlikult öeldes teise linna otsa saatnud. Numbrid armatuuril kasvavad uskumatu kiirusega, kuid samal ajal säilitab auto stabiilsuse ning hoiab end mugavalt maadligi.  Mootor läheb pöördesse väga nobedalt ning gaasipedaali vastus on manuaalkastilikult kiire ja terav. Väikestel, möödasõidetavadel autodel tekib KIA möödumise järel maanteel korralik turbulents. Sajani lendab Stinger umbes nelja sekundiga.

Alber Biermanni, KIA ja Hyundai sportmasniate arendusjuhi sõnul on Stingeri mootor üsna „alakeeratud“. Kes soovib oma vihasest korealasest pisut rohkem vurtsu välja pigistada, saab seda teha üsna suures ulatuses ja probleemideta. Kujutate ette neid tulevikus tekkivaid järelturu tuuningvõimalusi?

Enamikul autodest on kaheliitrine turbomootor

Paras portsjon Eesti turul olevatest sportlikumatest masinatet on varustatud reeglina kaheliitrise turbomootoriga, mis üldjuhul jätavad oma olemusega mind üsna külmaks. Mõni üksik erand on muide ka.

Sõita sellise viha ja ängi täis V6’ga oli tõeline lust. See on mootor, millel on nimi, iseloom ja suhtumine. Isegi kapoti avamisel vaatab sulle vastu väga sümmeetriliselt paigutatud jõuallikas.  Muidugi, valikus on ka 2-liitrine turbomootor ja 2.2 liitrine diisel – kuid nagu üks neiu Alfa Romeost mulle kunagi ütles, siis diisel ja sportlikus on kaks asja mis paraku kokku ei käi.

Aeglaselt sama mõnus kui kiirelt

Stingeri üks suurimaid tagasilööke on tema maasturlik, 1900kg tühimass. Nelikvedu, pikk-lai kere ja head rehvid kleebivad auto tugevalt küll asfaldi külge, kuid kurvi sisenedes tekib vahel pisut kohmakat alajuhitavust. Seevastu pöörde apeksist tormab Stingeri välja hirmuäratava viha ja pidamisega.

Rool on üks parimaid omadusi Stingeri juures. Samal ajal kui enamik roolisüsteeme on tuimestatud drive-by-wire lahendustega, siis jätab KIA rooliratas sisse vanakooli roolitunde. Ratastest liigub kätesse reaalne, tuntav informatsioon. Seda feelingut sa paraku enamike uute autodega ei saa – pea iga teine rool on libe ja tuim nagu sünnipäevalaua sült.

Ja teate mis on naljakas? Stingeriga on tegelikult aeglaselt sõita sama lõbus kui kiirelt. Sa lihtsalt tead, et ei pea ennast selle autoga tõestama. See auto paneb sind eriliselt tundma, kui sa sõidad mööda linna ringi siis sa kuidagi tunned, kuidas tavaliikljead sind aukartlikult vaatavad ja hoo maha võtavad.

See tagatulejoon…

Disain on pilkupüüdev ning tugevalt mõjutatud oma Euroopa konkurentidest. Üldine profiil meenutab natukene Audi A7, samas kui saba ja nina lõhnavad pisut Jaguari järgi. Kuid sellest hoolimata on auto kialik. Mulle pakkus enim rõõmu fake-detailide vähesus. Jah, kapoti peal on kaks võlts-tuulutusava, kuid sellega üldjoontes asi piirdub, võrreldes näiteks 2018 CTR’ga, kus plastikuga koonderdatud ei oldud.

Üks asi on üsna vastuoluline küll: sirge tagatulepikendus tagumistel külgtiibadel. Nüüd, peaaegu iga nurga alt vaadates tundub see jah kole ja imelik, kuid ühe perspektiivi alt see isegi tundub loogiline, vaadake!

Salong on kaunis, punane nahksisu sobib sisse nagu valatult ning kolm ventikat lisavad Gran Turismo tunnet. Lisadepakett on umbes sama, mis täisvarustuses argimudelitel – ning neid pole mõtet üle käia, sest pärast kaht minutit Stingeris istumist saad sa aru, et auto reaalne väärtus peitub tema sõiduomadustes, mitte selles, kas sul on roolisoendus ja reaabi või mitte.

Elu Stingeriga, atleetliku korealasega

Mul pole vist ükski prooviauto niikaua käes olnud, seega sain natuke aimu argielust Stingeriga.

Stingeri suurim probleem avaldub tema paagi suuruses, mis on selle kaliibriga auto kohta pisut väike. Täispaagiga on sõidukaugus vaid 480 kilomeetri kanti, mis muidugi kaob 15 liitrise keskmise kuluga nagu tina tuhka. Aga see on andestavav – pole ju tegu mingisuguse hallmetallik-diisliga, vaid atleetliku korealasega.

Teine häiriv asi oli infosüsteemi kontrollimine. Ehkki infoteinment on ise kõik mugav ja käepärane, on üsna vastik koguaeg kätt üle keskkonsooli sirutada. Selektornupp keskkonsoolis teeks asjad niipalju lihtsamaks. Ruumi on sees piisavalt, ka pakiruum on pirakas.

Kuid peale selle, ei ole mitte millegi üle virisieda, sa saad isegi 7 aastat garantiid – Ning 50 000 eurose hinnasildi, mis on võrreldes konkurentidega päris isuäratav.

Kas Stinger väärib Aasta Auto tiitlit? Jah, täiel määral. Miks? Mitte ainult sõiduomaduste, aga suhtumise pärast. See on auto, mis ujub vastuvoolu ning tahab näidata, et KIA ei ole enam see 500-eurone auto, mis sa Kadaka müügiplatsilt omale tood kui rahadega kitsas käes on. See on tõsine tegija ning loodetavasti üks paljudest huvitavatest autodest, mis kunagi Korea poolsaarelt väljuvad.

Head:

Sõiduomadused

Disain

Hind

Garantii

Mitte nii head:

Liiga väike kütusepaak

Mass

Infosüsteemi kontrollimine

 

Fotod: Karl Kirs

Related posts