KTM e-freeride on fun!

Wroomeri värske autor Kristjan Lember käis KTMi elektritsikliga kimamas ja jagab muljeid. Ta on seisukohal, et e-motikas võiks tema garaažis olla teine või kolmas ratas. Aga laskem tal käivitusnuppu vajutada!

Kui motomeeste seltskonnas saavad jutud otsa ja tekib kõigile ebamugavustunnet tekitav vaikusehetk, võib alati üles tõmmata teema, mis kedagi külmaks ei jäta – elektrimootorrattad. Olen senini pigem kaasa rääkinud nendega, kes öelnud, et ilma bensiini lõhnata ja mootori mürata ei ole seda õiget mootorratta tunnet. Olen lubanud kõigile, et minu krossi sõitmine lõppeb sellega, kui esimene elektriratas stardipuu taga on. Pean mainima, et varasemaid kokkupuuted elektrimootorratastega pole mul senini olnud ja kõik eelarvamused on tekkinud interneti kommentaare lugedes.

Selleks, et saunas elektrirataste üle vaieldes saaks toetuda isiklikule kogemusele, võtsin ühendust KTM Eestiga ning uurisin, kas neil on päevaks elektri KTMi laenata. KTM e-freeride ei ole täna enam midagi uut ja innovaatilist, selle mudeliga tuldi välja aastal 2015 ning täna müüakse juba 2018 aasta mudeleid (just 2018, kuna mootorrataste tootjate kalender on pisut nihkes). Täna KTMi salongist leitavat e-freeridet on toodetud viimased kaks aastat muutmata kujul.

Valida saab 3 sõidurežiimi vahel

Akuga tsikli laadisin käru pealt maha Männikul, kus saab proovida nii metsa- kui ka krossisõitu. Riided selga ja tsikkel käima! Tunnistan, et ilma eelneva instruktaažita ei oleks ma seda KTMi „tööle“ osanud panna, sest nuppe, mida peab kindlas järjekorras vajutama, et hobujõud valla päästa, on rohkem kui lennukis. Nii, võtmega süüde sisse, suretusnupp maha ja siis veel vaja starteri nuppu vajutada ning pill ongi stardivalmis. Häält ei tee, aga gaasirulli keerates on tunne, et kohe haagib. Sõidurežiime saab valida kolme vahel: esimene, mis mõeldud pigem neile, kes elus esimest korda mootorrattasõitu proovivad ning teine ja kolmas, sobilikud ka nõudlikumale sõidumehele. Kolmas ehk kõige kangem seadistus valitud ja nüüd tuld!

Sõitsin Männiku krossiraja parklasse sisse lühikese kurviraja, kus on hea ratta tunnetus kätte saada. Eelnev kogemus mootorrattasõidust on tugevaks plussiks, aga selle tsikliga sõit on hoopis teine elamus, kui tavapärase krossirattaga. Esimese hooga nõuab minult harjumist tagumise piduri puudumine, täpsemalt küll piduripedaali puudumine parema jala varvaste alt. Kuna elektrirattal ei ole käigukasti ja seetõttu ka sidurit, siis tagapidur on viidud hoopis lenksule siduriheebli asemele. Mõne aja möödudes on see juba ununenud ja naudin pigem seda, et saan näiteks paremale poole pöörates kurvis õrnalt tagapidurit peal hoida. Elektrimootorratta puhul ei saa rääkimata jätta kiirendusest. See väändemoment, mis koheselt sind kurvist välja viskab on sellise väikese ratta kohta märkimisväärne. Kuid kiirendusest olulisemaks plussiks pean hoopis “gaasitunnetust”, mida oli eriti tunda metsas puude vahel sõites. Gaasi keerates ei ole mitte mingisugust viivitust ja see teebki sõidu oluliselt sujuvamaks. Ning vähemalt endale tundus, et olen puude vahel sama kiire kui meie enduroässad Uusna või Leok!

          

Elektrimootorattaga on paganama lahe sõita

Mis veel? KTMi e-Freeridega sõitmine võiks ju laias laastus olla samasugune mootorrattasõidu elamus nagu sisepõlemismootoriga mootorrattaga. Näevad nad üsna sarnased välja, mõlemal kaks ratast, amordid, lenks ja kõik muu, mis on ju täpselt samad mõlemal, aga ometi tekib e-Freeridega pigem tunne nagu sõidaksid pisut suurema ja raskema maastikurattaga. Kujuta ette hetkeks, kuidas on sõita oma tavalise jalgrattaga mäest alla. Jalad surud tugevalt pedaalidele, oled püsti peal, pidurid on näppude all ja kogu tähelepanu on sellel, kuidas ratast juhtida.

Nüüd mõtle ennast samasse olukorda mootorrattaga, lisaks juhtimisele mõtled selle peale, kas kiirendades pead käiku üles tõmbama või hoopis pidurdades käike alla laduma, samal ajal vasaku käe näppudega sidurit õrnalt haarates ja parema jalaga pidurdades. Selline paralleel iseloomustab minu arust kõige ehedamalt seda, miks on elektrimootorratas pigem sarnane jalgrattaga. Aga ses pole midagi halba, sest selle elektrimootorrattaga on paganama lahe sõita. Kõik tundus kuidagi väga lihtne ja muretu, ei tekkinud hetkeksi olukorda, kus tunned, et väiksema käiguga karjub tsikkel üle ja kõrgema käiguga ei jaksa jälle minna. Nii kurvirajal kui metsas tundus ratas väga kerge ja kompaktne, olgugi et kilosid on sellele rattal sama palju kui tavalisel enduro tsiklil. Järelikult on Austria insenerid suutnud raami ergonoomikaga täppi panna.

Teine ratas garaažis

Tegin väikese proovi KTMiga ka päris krossirajal, kuid peale poolt ringi sain aru, et tegemist ei ole siiski krossitsikliga, vaid pigem millegi enduro ja traieli vahepealsega. Kõigele lisaks sain oma suurimale hirmule leevendust. Nimelt ei jäta ma krossi sõitmist tulevikus, kui stardipuu taha peaksid ilmuma esimesed elektrikrossikad. Jah, tunnetus ja emotsioon erineb tavapärase krossikaga sõitmisest, aga see ei tähenda, et elektrirattaga poleks fun. On küll, aga lihtsalt teistmoodi.

Täna ei oleks elektrimootorratas minu jaoks veel esimene valik, kuid võimalusel võiks ta olla minu teine või kolmas ratas garaažis, millega näiteks hoovis naabreid pahandamata sõita. Olen enam kui veendunud, et KTM e-Freeridega Pirita metsas lustides ei vaata ükski tervisesportlane sind kõvera pilguga ja sa ei pea tundma hirmu, et sinu pilt koos kurja kirjaga Facebooki riputataks. Kellel vähegi huvi asja vastu, siis KTMi esindusest saab seda ratast rentida ja täna ka märksa parema hinnaga soetada. Nimelt on neil Jälgimäel kaks 2015 aasta mudelit, mille hinnasildile on kirjutatud ligi 30% väiksem number, kui selle tegelik letihind on.

3 põhjust, miks minu järgmine ratas võiks olla elektrimootorratas

  • Kerge sõita, hea juhitavus ja gaasitunnetus
  • Sujuv ja hea kiirendus
  • Muretu sõiduelamus. Puudub mootori hääl, mis tähendab, et ei teki ka mõtet, et kas see kolin mootoris oli okei või mitte.

3 põhjust, miks minu järgmine ratas ei ole veel elektrimootorratas

  • Aku kestvus võiks olla pisut pikem. Kõige kangema kolmanda režiimiga sõiduaega 30-45 minutit.
  • Mootori jõudlus võiks olla suurem, minu kehakaalu juures jäi sellest kohati pisut väheseks
  • Sõidurežiimide vahetamine võiks käia lihtsamalt, näiteks ka sõiduajal.

Kõik, kes otsivad mõjuvaid argumente veenmaks ennast, miks e-Freeride soetada, siis annan teile ühe juurde. Sellel rattal puudub palju liikuvaid osasid nii mootoris kui mujal, mis tema hilisema hoolduse märksa odavamaks teeb.

P.S. ah, et kuidas ta kõlab…

Fotod: Sander Käo

Related posts