Kuidas remontida ametiautot?

Wroomer luges kaheksakümnendate hitti, huumoriajakirja Pikker ja teeb retro-tagasivaate. Pikker oli ajakiri, kus lisaks karikatuuridele ja naljalugudele ka kõiksugu puudujääke halastamatult välja toodi. Niisiis, kuida paranada ametiautot?

Pikker nr 19 aastast 1982 räägib, et teoreetiliselt peaks see olema üsna lihtne: auto viiakse vastavasse töökotta, tasutakse arve ning mõne aja möödudes võib juht jälle rooli keerata. Teeninduskombinaadis “Junor” suunati küll autod paberi järgi töökotta, tegelikult neid sinna ei viidud. Tasuti remondikulusid, vastutasuks saadi aga mitmesuguseid varuosasid. Need paigutati “Junoris” nn vahelattu, jäeti arvele võtmata ning kasutati peamehaaniku äranägemisel, kuidas parasjagu kasulikum oli. Varuosade laost väljaandmist ei vormistatud. Ja mida sa ikka vormistad, kui varuosasid ametlikult olemaski ei olnud!

Nii toimiti aastaid. Sel ajavahemikul, kui peamehaanikuks oli M. Martin, maksis teeninduskombinaat fiktiivsete remontide eest välja ligi 1200 rubla, varem oli selliseid summasid kogunenud veel 300 rubla ringis. Ka läks M. Martini valduses olevast ruumist salapärasel kombel kaduma 1500-rublane automootor, mis oli “Junori” rahadega kinni makstud, kuid jäetud arvele võtmata.

Tallinna linna Kalinini rajooni rahvakohus mõistis ametialase lohakuse eest M.Martinile poolteist aastat vabadusekaotust tingimisi. Tsiviilhagi korras kuulub temalt sissenõudmisele ligi 120 rubla.

Milline kord ametiautode remontimisel edaspidi “Junoris” kehtima hakkab, seda tahaksime kuulda teeninduskombinaadi juhtkonnalt.

Related posts