MAN, Wille ja Land Cruiser on parimad masinad

12 aastat Tallinnas elanud ja torutöid teinud Silver Laks tuli ühel päeval tagasi kodukülla Aakresse, käivitas firma, soetas traktoreid ja asus varahommikust hilisõhtuni töötama.

Sain Silveriga tuttavaks, kui tahtsin septikut paigaldada. Ütles telefonitsi, et tööd palju, aga tuli ikkagi. Tegi korraliku töö, rääkis pikalt elulistel teemadel ja nüüd kohtume iga aasta, vaatame traktoreid ja arutame, mismoodi on parem. Silver ise aga räägib oma elust masinatega nii:

Tallinnast maale tagasi saabudes umbes kaheksa aastat tagasi hakkasin siin tasapisi oma ehitusega seonduvaid töid edasi tegema. Väike ekskavaator oli Tallinnas olles juba muretsetud ja selle transpordiks oli vaja väiksemat sorti veoautot. Sõber vedas Norrast kasutatud veomasinaid ja nendega tuli kaasa üks suhteliselt nirus seisus 1994. aasta MAN. Hind oli sümboolne ja välimus niruvõitu. Süda aga tundus hää olevat. Nii ma siis aastal 2011 selle veoki soetasin ja kodus maja taga teda elule turgutama hakkasin. Omal ajal käisin Helmes kutsekoolis ja sealt on tulnud kõik tarkused, mis masinatega hakkama saada aitavad.

Ekskavaator, väikeveok MAN ja karjäär

MAN sai peagi korda ja kohe tekkis lisatöid. Kui alguses paigaldasime hoonetes torustikke, siis ekskavaatori soetamisega tuli juurde välikaevetöid. Veoautoga saab lisaks ekskavaatori vedamisele tuua koorma kruusa või liiva ja ära viia väljakaevatud kraami. Juhuks, kui seda ei saa või ei tohi enam tagasi panna. Lisaks on veok suureks abiks ehitusmaterjalide transpordil.

Vahel oli vajadus kruusa järele, aga igal ajal ei olnud kodukoha läheduses karjääris laadurit sees ja karjääri valdajaga kokkuleppel võisin omale ise väikese ekskavaatoriga mõned koormad liiva peale tõsta. See kõik oli üksjagu tülikas, aga mis sa hädaga teed, ei lähe ju ka 40 km kaugusele karjääri liiva järgi, kui karjäär omal kodu lähedal. Ekskavaator, veoauto ja karjäär tõid kaasa selle, et maarahvas hakkas aina rohkem soovima maja ette kiviplatside aluseid ja ka lühikesi teejuppe paremaks ligipääsuks oma elamisele. Karjääris oli laadimine endiselt kaootiline ja minu paarikümne tonni kruusa pärast keegi laadurit sinna ei toonud.

Kommunaaltraktor Wille aitab kruusa laadida

Oma ekskavaatoriga oli seda kruusa aga tülikas laadida. Ühel õhtul veebiavarustes ja Soome nettikone.com lehel seilates jäi silma väike kollane kommunaaltraktor Wille 645, mis sobis suurepäraselt minu veokit karjääris laadima. Soome päritolu masin Valmeti mootoriga ja aastast 1991. Nagu ikka, oli masin teinud hulga tööd ja kolises kõikvõimalikest kohtadest, aga hind oli vastuvõetav. Tõin koju ja käisin paari kuu jooksul üle, vahetasin enamus pukse ja liigendeid. Willest sai ustav abimees karjääris kruusa laadimisel. Sügis oli käes ja poolkogemata trehvasin netis nägema lumesahka, millest küsiti 1500 eurot ja see sobis mu Willele kui valatult. Mõeldud, tehtud – sahale järgi.

Sõimata ei saanud

Peagi sain osaleda oma tehnikaga kohaliku omavalitsuse asulasiseste teede ja platside talihoolduse hankel. Kuna teen palju asju ise, siis ei ole mul suuri ettevõtte ülalpidamiskulusid, võitsin hanke ja asusin talvel koduküla alevisiseseid teid ja platse puhastama. Sain hakkama, olenemata sellest et vahel alustasin öösel kell 03.00 ja lõpetasin sama päeva õhtul 19.30. Tundub, et elanikud olid rahul. Sõimata ei saanud, küll aga helistasid tänulikud inimesed vahel valda ja poetasid mõne hea sõna.

Kevad saabus, lumi läks, Willele jälle tõstekühvel ette ning karjääri. Nüüdseks oli karjääri omanik pannud tähele, et meil selline väike punn, millega saab hädapärast ka tuld kustutada, kui on vaja laadida karjääris ka mõnda suuremat autot. Ja nii ta läks, peagi hakkasid karjäärist välja sõitma 800+ tonnised kogused päevas. Minu Wille polnud ehitatud aga nii suureks tööks, ta on ju tavaline väike kommunaaltraktor. Olenemata kõigest pidas ta vastu ja teenib mind ka praegu asendusmasinana suurepäraselt.

Põlenud mootoriga Case

Ühel ilusal õhtupoolikul istusin arvuti taga ja külastasin Soome kindlustuslammutuse lehekülge avk.fi, kus kohtasin oma järgmist ohvrit. Case 921E aastast 2007, rataslaadur omakaaluga pea 30 tonni. Case probleem, miks kindlustus teda müüs, oli “moottoripalo”. See tähendab põlenud mootorit. Et asjasse selgust saada, lõin oma poolemiljonilise läbisõiduga 15 aasta vanusele Land Cruiser 120le tule alla ja peaga kohtusin oma järgmise laaduriga. Kohapeal selgus, et jah, masin on veidi saanud tules kannatada – sulama olid läinud akujuhtmed ja põlenud mõned voolikud ning lõdvikud, aga minu kui vana tehnikahundi jaoks ei tundunud probleem ületamatu. Soomlased seevastu on ettevaatlik rahvas ja nemad ilmselt tulega rohkem mängida ei soovinud ning müüsid suure laaduri imeodavalt ära. Tellisin treileri ja mõne päeva pärast sai Maarjamaa pinnale “moottoripalo” läbi elanud rataslaadur Case 921E. Kuu aega tööd kodus maja taga ja masin käis. Käib siiamaani ja laadib nüüd juba erinevates karjäärides suuri veokeid. Kopa mahtuvus on umbes 6 m3 ja tõstab pea 10 tonni kopatäisi. Kolm kopatäit ja suur veok täis.

Mulle öeldi: ära osta Holderit!

Vahepeal aga oli Nettikonel mulle uus üllatus. Juhtusin Soomemaal nägema populaarset uuemapoolset kommunaaltraktorit Holder M480 aastast 2013. See on väike ülivõimekas masin, aga tõenäoliselt Eestisse ta ei jõua oma väga kõrge soetusväärtuse pärast. Selle masina lugu oli, et lohakas tööline polnud masinat puhastanud mootoriruumist ja sinna kogunenud tolm, heina- ja lehesodi läks tuliseks ning süütas peaaegu uue masina. Masin koosneb väga paljudest õlivoolikutest ja põles säraküünla sarnaselt. Soomemaa mehed hindasid olukorra lootusetuks ja püüdsid masinale poole aasta jooksul ostjat leida, minu saabumiseni tulutult. Masin oli väga nukras seisus ja kaua võitlesin endaga, kas osta või mitte, aga hinna saime jällegi pea olematuks. Masin oli vaid mõned aastad vana ja kuna uue traktori hind on üüratu, siis julgesin riskida ja osta. Tasus riskida! Kui masin peale paari kuud nokitsemist sõitma sai, oli Baltikumi esinduse meeste imestus rohkem kui suur. Nad nimelt ei soovitanud mitte mingil juhul seda osta, kuna tegu olevat väga kalli ja keerulise masinaga, mille käimasaamine võib maksta meeletuid summasid. Nüüd Holder töötab laitmatult. Tema töö on samuti talvine teedehooldus ja suvel muru niitmine. Lisaks olen harjanud teid ja platse. Üks sarnane on Eestis veel ja see on Tallinna lennuväljal töös, rohkem esinduse andmetel Baltikumis polevat.

Päeval masinaroolis, öösel paberitööl

Mul on veel mõned väiksemad traktorid, mis samuti tegelevad muru niitmisega. Tihti on nii, et iga päev sõidan eri masina roolis, vastavalt vajadusele. Vahel tuleb ka kahe masinaga teha tööd. Kaevad kusagil platsi välja, tõstad välja kaevatud kasvupinnase veoautole, viid selle ära ja tood näiteks killustiku tagasi. Kas ma teen kõike üksi? Vahel teen, vahel mitte. Mul on ka üks tubli abimees naaberkülast, kellega koos juba mitmeid aastaid toimetame. Aga kui tema tööpäev on 8.00- 17.00 siis minul tükivad päevad algama kell 6.30 ja lõppema kell 00.00. Haiguslehti ja puhkust pole aega reeglina võtta. Päeval istun mõne masina roolis ja öötundidel vean paberitöö järgi.

Kui küsida, miks veel abilisi ei võta, siis peab vastama, et ega siin neid võtta polegi. Kärakalembelistega mulle koostöö ei sobi, ka suitsetamisse suhtun kriitiliselt. Samuti peaks töödistsipliiniga kõik korras olema , autojuhiload ja töökogemus on kasuks. Sellistele tingimustele vastavat tüüpi pole aga just kerge leida. Siis on lihtsam ise teha võimalikult palju ja loota, et haigus või kurat teab mis ei murraks.

Uuematest ja uhkematest masinatest ei unista

Mis masinat ma igatsen, siis ega ei oskagi öelda. Uued on küll ilusad ja säravad, aga mida uuemad, seda keerulisema elektroonikaga ja see tükib nöökima. Kui muu remondi osas ma probleemi ei näe, siis tänaste masinate ajudele ikka oma mõistus peale ei hakka. Kahjuks on ka teeninduses tihti tööl tegelased, kes laiutavad käsi ja pöörduvad küsimusega tehase poole. Tänu sellele võid oodata vastust oma murele mitmeid päevi, kui mitte nädalaid. Hetkel ei unistagi uuematest ja uhkematest masinatest.

Land Cruiser ja 5,7 liitrine V8 Chevy Camaro

Milline on parim masin? No kõige paremini on mind teeninud need 90-nendate masinad – Veok MAN ja kommunaaltraktor Wille. Sõiduautodest Toyota Land Cruiser 120 aastast 2003, millel peagi kerib 500 000 km ette ja mis on mind laitmatult vedanud punktist A punkti B. Auto remondiarved on olnud olematud. Üldiselt on vist reegel, et kalla ja talla. Peale korraliste hoolduste ei meenu mulle et oleksin pidanud midagi 15 aasta jooksul remontima. Ah jaa, juhiistmesse hakkab vaikselt auk juba kuluma.

Chevy Camaro Z28 on hobikas ja soetatud juba 15 aastat tagasi. Üks kutt Jaapanist tõi, oli teine 65 000 km läbisõiduga, tänaseks vast on 1500 km juurde lisandunud. Seisab garaažis ja ootab aega, kui neid autosid teedel enam ei liigu, siis hea välja hiilida sellega. Aastas korra ikka välja tulen, mõni aasta teen ka ülevaatuse, et kord Tartus Lõunakeskuses käia. Rahvale vist meeldib, paljud tulevad vaatama ja mõni julgem ka küsima, et mis asjaga on tegu. V8 ja 5,7 liitrine mootor, saavutab lõppkiiruse 240-250 km/h küllaltki kiiresti.

Kõiki masinaid hooldan ja remondin ise, sest pole nõus maksma esinduse “spetsialistile” 50 eurot tunni eest. See tuleb kohale, surub pläru näkku ja siis hakkab ümber masina venima. Reeglina pole nad grammigi targemad kui ise.

Silver Laksi erakogu ja Maret Sal-Salleri fotod

Related posts