Mäletad seda ümarat, ehk isegi veidi kujutut autot, mis A-klassi tähiseid kandes 1997. aastal tootmisliinidelt maakera pinnale veeres? Ja ta ei tulnud üksi – oo, ei, järsku olid kõik kohad neid suurte esitulede, madala ninajoonega pisi-mahtuniversaalilaadseid autosid täis. Kellele meeldis, kellele mitte… No vot – selle võid nüüd ära unustada, sest aeg on teinud oma töö ning kunagisest A-klassist on saanud täisvereline suure A-ga ning igakülgselt tootjanime välja kandev auto.
Murranguliseks aastaks sai 2013, kui tehasest hakkasid välja veerema hoopis madalama kerejoonega ning oluliselt sportlikuma hoiakuga A-klassi autod. Kõik lõid ahhetades käsi kokku ja imestasid, kuidas üks muutus niivõrd suur saab olla. Ja nüüd on aeg käed kokkulöömiseks taas valmis seada, sest A-klassi neljas generatsioon (W177) on valmis.
Pikem, madalam, laiem, suuremad rattakoopad
Uus A sai vanast 12 cm pikem, veidi madalam ning 3 cm laiema teljevahega. Kerejooned on muutunud vilkamaks ja sportlikumaks, tuled piklikumaks, kitsamaks ning konkreetsemaks – nagu evolutsioonile kombeks. LEDe täis esituled näitavad pimedas hästi ning nendesse kulmuna integreeritud päevatuled annavad auto välimusele kõvasti karakterit juurde. Oma osa veidi ähvardavasse hailiku välimusse lisavad auto ees vaal-hailikult haigutav iluvõre ning suured õhuvõtuavad. Rattakoopad on nüüdsest suuremad, mahutades vajadusel kuni 19“ rattaid.
Auto tagaosast leiab väikese tagaakna kohale ulatuva ja katusejoont pikendava spoileri, kaks summutiotsa ning põhja alt välja piiluva difuusori. Lisaks sellele toob AMG pakett A-klassile ka sportlikumad stanged ning küljelaiendid. Kui eelmise mudeli puhul ampsasid tagatuled tükikese laadimisava suurusest, siis uue mudeli puhul see enam nii ei ole.
Läbi ja lõhki nutiauto
Sportlikust salongist leiab palju uut. Suuremateks ning esimesena silma jäävateks muudatusteks on kaks suurt ühendatud ekraani – üks „kellade“ funktsiooni kandmas ning teine kõige muu jaoks. Teiseks hakkavad silma uue ja põneva disainiga ventilatsiooniavad, mis on nüüdsest ka valgustusega. Väike ledi-ring heidab valgust kroomiselt läikivatele ventilatsiooniavadele ning mis siin salata, päeval mõjuvad need päris efektselt. Pimedas võtab see valgusmäng aga silme eest kirjuks ning tekitab kohati tunde, nagu oleks sattunud Jaapani tuuningautode kokkutulekule. Õnneks annab kõike reguleerida ning vendi-valgustuse välja lülitada.
See toob meid aga järgmise suure teemani – uus A on läbi ja lõhki nutiauto. Tead seda tunnet, kui uue nutitelefoniga koju tuled. Kõik on uus ja põnev ning vajab häälestamist. Selle nahka lähevad ka esimesed unetunnid jne. Vot, aeg tasub maha võtta ka uue A-ga tutvumisel. Kaks autosisest „tahvelarvutit“ võimaldavad muuta hämmastavalt palju. Vali kujundus, vali kellad, vali, mis mingis aknas toimetab, vali mida näha tahad ning kuidas, vali värvid, vali sõidurežiimid, vali õhuvoolu, vali, mis kaua põleb, vali-vali-vali. Meeletu! Aga samas äge. Tõsi, analoogseierite/-kellade disainimise, arendamise ja tootmise asemel on neid ekraane mugav ja lihtne autoarmatuurile paigaldada, aga mis teha – aeg on selline. Ehk lisanduvad tänapäeva autodele kunagi ka retro-edition’id koos kõikide seierite, lülitite, pragunevate materjalide, tuhatooside ning kroomitud nupuga sigaretisüütajaga.
Uue kujunduse on saanud ka rool. Alumiinium-tooni plaatidelt paistavad juhtnupud ilusasti välja ning need on lihtsalt kasutatavad. Lihtsamini kasutatavaks on tehtud ka keskkonsoolis olev puutetundlik paneel, mille abil saab juhtida (lisaks roolil asetsevale nupule) info-, seade- ja meelelahutusekraanil toimuvat. Puutetundlik paneel pakub nüüdsest erinevatele ekraaninuppudele jõudes ka väikese klõpsatuse ja värinaga tagasisidet.
Tänu pikemale teljevahele on autos rohkem ruumi. Tume salong ja must laekate loovad hubase ning koopaliku miljöö. Sellesse tumemõnusasse koopasse kumavad enesetundele sobivat miljöövalgust erinevad valguslahendused. Lisaks eelmainitud ventilatsiooniavade valgusele kumab valgust istmetest, ustest, pedaalide juurest ning armatuurlaualt. Ja see kõik on reguleeritav…
Telefoni laadimiseks tuli osta uus juhe
Kui muus osas on kõik auto salongis olev selge, loogiline või õpitav, siis mingil veidi mõistetamatul põhjusel polnud sinna jagunud mitte ühtegi leitavat tavalist USB auku. USB-C auke oli mitmeid, ent sinna naljalt tavalist USB-d ei ühenda. Aga vot USB-C – USB-C kaablit mul polnud. Pole lihtsalt kunagi vaja läinud… Seega ei jäänudki muud üle, kui telefoni laadimiseks pudi-padi-poodi külastada ning sigaretisüütaja-USB adapter osta. Teil pole aga vaja muretseda – vajaliku adapteri saate autoga kaasa.
Samuti ei ole ma eriline kõrgläikeliste sisekujunduslike detailide fänn. Tõsi, kui nad on puhtad, näevad nad nägusad välja, aga nad on puhtad väga lühikest aega. Selle eest on aga salongis vaikne ning helisüsteem nauditav.
Asfaldil kui noor jumal
Uus A on oma olemuselt sportlik auto. Isteasend on madal ning tänu pikemale ja veidi laiemale kerele on auto stabiilsem. Selline mõnusa minekuga kurvilemb. Huvitaval kombel jääb kurvides mulje, nagu auto ei kalduks üldse. Istmed hoiavad mõnusalt süles, rehvid kui küüntega tee küljest kinni ning jalg kipub enne igat möödasõitu ning teravamat kurvi vägisi gaasipedaali vajutamisega üle doseerima. Veidi tüütu juhiabina ulatab oma lahke abikäe rajalhoiusüsteem. Hoiatab, kui auto üle joone hakkab minema, keerab veidi, aga kui juht ikka sõna ei kuula, tõmbab „rauhh“ joonepoolsetel ratastel hoo maha. Tavaelus äärmiselt kasulik funktsioon, mis rõõmsat kurvilõikavat sõitu eriti ei soosi.
Proovisõiduautol olnud 1,4-liitrine 130 kW mootor vedas uut A-klassi päris hästi. Automaatkäigukast toimetas sujuvalt ning tähelepanu tõmbamata. Keskmiseks kütusekuluks joonistus peale pikka ja kilomeetriteküllast nädalavahetust 5,5 l/100km. Uus A-klass on vilgas, nägus ja mõnus. Selline hää auto, millega sõitmine veab näole mõnusa rahuloleva naeratuse. Minu maitsele ehk veidi liiga madal, ent asfaldil tunneb auto end kui noor jumal ning karta pole vaja ka ettejäävaid kruusalõike.
