Mitsubishi Outlander ja Anija mõis

Istusin ühel ilusal hommikul autosse ning mõtlesin, mida oma päevaga ette võtta. Ühest küljest tahtsin veidi sõita ning Outlanderit ja selle võimalusi tundma õppida, teisalt soovisin aga uhamisele lisaks päevasesse programmi ka veidi kultuuri lisada.

Sõidusuuna dikteeris ida poole hõrenev pilvisus ning nii ma end Anija ja Soodla poole sõitmast leidsingi. See on põnev kant – lisaks toredatele ja huvitavatele teedele leiab sealt hulgaliselt väiksemaid radasid, mida avastada ning mida julgeb Outlanderiga kõhklematult vallutama sõita. Tagasi ei pea kohkuma ka halvemate lõikude ees. Outlanderil on piisavalt muretut kõrgust ning asjalikke nelikveolahendusi, et sellistes oludes hakkama saada. Kui automaatne nelikvedu suurema augu ees julgust ei sisenda, saab sisse lülitada nelikveo luku, mis muudab auto veelgi maastikusuutlikumaks. Enamasti kipuvad nelikveolukud automaateselt välja lülituma 70-se tunnikiiruse juures, kuid Outlander kuvas aktiivset lukustust ka 110-ga sõites. See on iseenesest väga hea märk, sest halvemal ja libedamal teel võib korralikku nelikvedu vaja minna ka suurematel kiirustel, kui 70 km/h. Tegelikult jääbki auto lukustust sees hoidma ning vahetab selle salamisi automaatse vastu juhul, kui sillakiirused ühtlustuvad. Aga kui sillakiirustes taas erinevust tajutakse, klõpsab lukk end uuesti sisse. Targale lukustusele ning tavalisele automaatsele nelikveorežiimile lisaks leiab valikust ka öko-režiimi.

Muretule kõrgusele, heale manööverdamisele ning kergele ja kuulekale juhtimisele lisaks meeldisid mulle Outlanderi juures ka mugavad istmed ning ruumikus. Tagumistele istmetele mahuvad mugavalt istuma ka pikemad inimesed. Jalaruumi on autot kahe-istmerealisena kasutades meeletult. Kolmanda, pagasiruumi põrandasse peitunud istmerida (1+1) üles klappides, tuleb osa sellest ruumist siiski viimaste kasuks loovutada. Kui viimane istmerida põrandasse tagasi pakkida, jääb pagasiruumi põhi sirgeks. Ka teise istmerea seljatoed on sirge tasapinna saavutamiseks võimalik alla klappida. Selleks tuleb istmepõhjad üles tõsta ning seejärel seljatoed alla lasta. Saavutatud sile pind sobib suurepäraselt suuremate ja pikemate asjade vedamiseks või siis autos mugavaks magamiseks. Äärmiselt mugav ja praktiline lahendus! Suure plussina tasub eraldi väljatoomist pagasiruumis asuv vooluallikas. See kulub toredatel väljasõitudel alati marjaks ära, aidates autokülmikusse paigutatud asju ka pikemal sõidul külmana hoida. Ära jäävad tülikad ja jalusvedelevad juhtmevedamised ning aretused.

Automaatkäigukastil hakkab esimesena silma “L” käik, mis antud juhul küll aeglustit ei tähista. Salapärase L-i alla on koondunud madalamad käigud, mida on mõistlik kasutada juhul, kui kohalt on vaja liikuma saada mõni raskem haagis või siis eeldab näiteks mõni järsem tõus või sügavam mudaloik seda, et auto keset sooritust ise käiku kõrgemaks ei vahetaks. Päris lõhkuda ta ennast siiski ei lase – kui pöörded liiga kõrgele tõusevad, vahetab auto siiski käigu üles. Käigukast kipub aga olema häälekas ning ehk veidi aeglase-poolne. Kiirendades või möödasõite tehes on käigukasti olemasolu selgelt kuulda, ent häälekus kannab endas ka täiesti arvestatavat kiirendust. Selle mõistmiseks tasub spidomeetriseieril pilk peal hoida. Lisaks automaatrežiimile on võimalik käike vahetada ka rooli taga asetsevate labadega. Labadega käike vahetav sportrežiim jagab käiguvahetusvahemiku kuueks eraldiseisvaks käiguks.

Kogu näidikuteplokk on selgesti loetav ning kõik vajalikud nupud, kangid ja lülitid tunduvad olevat õigetel ja loogilistel kohtadel ning neid on mugav kasutada. Samuti meeldis mulle pealt sile armatuurlaud, millele on pikematel sõitudel mugav teedeatlast või muid tähtsaid pabereid asetada. Paraku pean siinjuures aga tunnistama, et ei oska rõõmu tunda Outlanderi kõrgläikega viimisletud pindadest, millelt paistab silma iga väiksemgi tolmukübe ja näpujälg.

Kogu vajaliku tehnilise info ja hinnad leiad siit: Mitsubishi Outlander

Mootorivalik on järgmine:

Kokkuvõtteks pean nentima, et Outlander jättis mulle sellel korral palju positiivsema mulje, kui aastate eest proovitud PHEV. Auto oli tummisem, vaiksem, mugavam ning igati efektne. Auto kõrgus ning kõrge isteasend tegid maastikul ja halvematel teedel sõitmise muretuks ning kiired maanteekilomeetrid möödusid mugavalt lennates.

Sõitsin veidi aega kohalikke radu ja teid avastades ringi ning suundusin seejärel Anija mõisa juurde. Olin sealt mõned korrad ka varasemalt mööda sõitnud, kuid aja nappuse tõttu polnud mõisa juurde uudistama keeranud. Nüüd oli aga aega piisavalt. Avastasin oma üllatuseks, et mõis on juba aastaid püsinud aktiivsena ning selle juurde kuulub ka kaunis ja hooldatud mõisaaed, rääkimata põnevatest lisahoonetest. Mõisas 1924-1975 ja 1990- 2002 aastatel toimunud koolitöö on küll tänaseks lõppenud, ent kogukond kasutab uhket hoonete kompleksi aktiivselt edasi.

Järgnevalt veidi ajalugu:

Anija mõis on ümbruskonna üks vanimaid ja suuremaid eramõisaid. Esmateated mõisast oma praeguses asupaigas pärinevad 1482. aastast, mil see kuulus Hermen Soye’le (kaasaegses kõnepruugis Hermann von Zoegele). Samas ei tekkinud mõis oma praegusse kohta  – kunagise väikese ojakese allikalistele lätetele – aga sugugi  tühjalt kohalt. Juba 1355. aastal on ürikutes mainitud Pirsu mõisa ja veskit  (asusid arvatavasti praeguse Piibe maantee Soodla silla läheduses), mis läksid Johannes Slavesdorpilt rootsi päritolu rüütel Nicolaus Aboriansoni kätte. Kuna  1402. aastal läksid need alad (sh Anija) kõik Soye’de valdusse, võib Pirsu mõisat lugeda Anija mõisa eellaseks. Oma nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt, mis voolas mõisast edelas asuvast väikesest rabajärvest Jägala jõkke.

Tollasel mõisamaade kaardil on kujutatud muuhulgas ka tollane peahoone. Selleks oli kahekorruseline esinduslik kiviehitis, mis mõningatel andmetel sai muuseas ka  1660. aastatel püstitatud Maardu mõisahoone eeskujuks. Arvatavasti oli see liigendatud hoone ümber ehitatud keskaegsest kivist mõisamajast ehk vasallilinnusest.

Põhjasõja järel tagastati mõis Staël von Holsteinide perekonnale. Tänini säilinud kahekorruseline hilisbarokne mõisahoone kerkis Anijale Matthias Georg Staël von Holsteini omandusajal, aastail 1796 – 1802. Kõrge kelpkatusega hoone peakorruseks on esimene korrus. Hoone fassaadi liigendavad pilastrid. Rikkalikud on kunstipärased stukktahvlid, mis kaunistavad nii fassaadi kui ka tagakülje kolme akna laiust keskrisaliiti. Hoonel oli ka detailirikas varaklassitsistlik välisuks, mis oli säilinud kuni 1930ndate aastate teise pooleni. Mõisa peahoonet on 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul veidi ümber ehitatud – muudetud on fassaadil asuvate kapiteelide kuju, tagaküljele on lisatud historitsistlik veranda jms.

1924- 1975, 1990- 2002 tegutses peahoones väikeste vaheaegadega algkool, samuti on seal paiknenud sovhoosi osakonnakeskus jt asutusi. Viimastel aastatel on hoonet ja mõisaparki mitmeti restaureeritud, sh on korrastatud osa pargi piirdemüüri.

Mõisa tänini säilinud kõrvalhoonetest on vaatamisväärseim kahekorruseline kaaristuga ait, mida ühendab peahoonega kaaravadega müür. Suur mõisahoone tagune vabakujundusega park sai oma praegused mõõtmed von Wahlide omandusajal 20. sajandi algul, mil ta tehti varasemaga võrreldes mitu korda suuremaks.

Tekst: Valdo Praust, www.mois.ee, mois[at]mois.ee

 

Related posts