Peugeot Django: täislaks retrot

Perekond Peugeot’de asutatud metalltoodete tehas on mootoriga kaherattalisi tootnud juba rohkem kui sajandi jagu, kuigi suurem osa toodangut ei ole koduselt Prantsusmaalt kaugemale jõudnud. Selle aja jooksul ladestunud kogemuste ja stiilide pagasist saab kui mustkunstniku kübarast välja tõmmata igasugu põnevaid motoriseeritud loomi. Väidetavalt oli Peugeot ka see, kes umbes 80ndate keskel leiutas tänapäeval valdava, täielikult plastist kerepaneelidega kompaktse rolleri ehitusprintsiibi. Siiski, nende retrolainetel kulgeva rolleriseeria Django eeskuju on varasemast ajast, kui rollerid olid veel plekist ja mehed olid ….. ikka mehed. Vaatamata osalisele materjalivahetusele pakub Django täielist ja stiilipuhast doosi 50ndate stiilist ja tänapäevasest kvaliteedist.

 

Välimus

eestsuurTegelikult ei olegi nagu midagi kirjutada, tuleb pilte vaadata. Django on suurepäraselt stiilipuhas oma ajastu retromeki edastaja. Kusjuures, elusast peast on mulje kohati isegi parem kui piltidelt paistab, oma silmaga vaadates pääsevad sobitatud värvitoonid koos ohtra kroomiga tõeliselt esile.

Jah, kerematerjaliks on tänapäevase tootmisprotsessi ja rolleri kaalu huvides plast, kuid kroom on siiski kroom, mitte läikevärviline plast. Kogu kere, koos kõikide detailidega on disainitud ja koostatud eeskujulikult, mulle ei torganud silma ühtki stiiliäpardust ega tootmisprotsessi „optimeerimist“. Disain ja kooste on puhas ja korralik, pigem saab Django lisapunkte detailidele tähelepanu pööramise eest. Kõik luugid avanevad ja sulguvad asjaliku klõpsuga, tagaratta rummuosal on logoga kroomkate, spidoka numbrite stiil on „just see õige“. Ja ohtralt stiilselt aktsenti lisavaid kroomdetaile, mida leiab täienduseks juurde ka lisavarustuse nimekirjast.

Djangot on võimalik tellida nelja erineva liignimega (Evasion, Sport, Heritage, Allure), mis olemuslikult tähendavad erinevaid standardvarustuse ja –värvide kombinatsioone. Proovisõiduks oli kasutada šokolaadpruuni ja musta kombinatsiooni rüütatud Allure, mis tähendab tipmist varustusevalikut tagumise lisakohvri, pakiraami, tuuleklaasi ja valgete külgedega rehve. Samas torkas müügisaalis silma üks helesinine eksemplar, just täpselt belarussi-sinist tooni, mis peaks kõigi homo ex-soveticus’te retronäidiku maksimaalsesse viskama. Just seda värvi olid mu lapsepõlves paljud traktorid, sapakad, mossed ja ka rollerid. Minge vaadake ise, kui ei usu (ja proovige kuidagi ilma ostu sooritamata poest väljuda)!

Põhimõtteliselt saab eri mootorite, värvitoonide, peeglite, pakikate ja muu lisavarustusega võimalike Djangode kombinatsiooni kasvatada tuhandetesse, nii et kui kellelgi on südames soov müügimeeste kuulid tõsiselt kokku kõlksatada, siis see võimalus on täiesti olemas. Samas peab kahetsusega nentima, et ma ei leidnud ametlikust lisavarustuse nimekirjast meie kliimas rolleriga sõitmiseks hädavajalikke retrostiilis  kätesoojendajaid ning jalakatet. Paraku kipuvad teiste varustusetootjate müüdavad  geneerilised variandid rikkuma muidu suurepärast stiilset välimust. Plaaniks B on stiili nimel vihm ja külm ära kannatada, mida sai ka proovisõidu käigus katsetatud.

 

Tehnika 

eesttagant püstiRollerit edasiviiv tehnika ei ole kahjuks või õnneks ajastutruu retro. Oleks ju ülistiilne lüüa roller vändast käima ning kahetaktilise sinisuitsu ja tinn-inn-ini-innnnn-i saatel vasaku käe rullikuga käiku vahetades edasi söösta. Sellest unelmast on pärisellu pakkuda vaid väikseim, 50kuubikuline kahetaktiline ajam, mis jäi küll selle testi käigus proovimata, ning käimalöömisvänt, mida sai proovitud ning kinnitan selle funktsionaalsust.

Testimasinal oli suurim ja võimsaim Djangole pakutav, 150kuubikuline 11hj/8kW mootor. Siiski sisaldab ka see käitur retromaiku, kuna neljataktiline õhkjahutusega karpamootor on nii oma olemuselt kui häältelt pärit kuskil vanemast ajastust kui 21. sajand. Jõud läkitatakse tagarattale läbi tavapärase variaatori. Rehvisuuruseks on 12 tolli, mis tagab nii hea välimuse kui ka vilka manööverdusvõime. Pidurid on Djangol kombineeritud, ükskõik kumma lingi vajutamine käitab kettaid krahmavaid klotse nii ees kui taga.

 

Istumine

kohversadulDjango on loodud silmas pidades kahte mõõdet: visuaalne retroahvatlevus ning täiskasvanud sõitja mugavus. Kokkuvõtlikult saab mõlemasse kastikesse suure rasvase linnukese panna. Django on mugav roller. Jalaruumi on ohtralt ja stiilselt ka pikematele meestele, samas on sadul ja jalaruum piisavalt madalal, et pakkuda mugavust ka vertikaalsete väljakutsetega sõitjatele. Jalakohtade madalus on saavutatud aku paigutamisega oma tavapärasest asukohast jalgade alt kuhugi mujale, langetades nii põrandat. Lisamugavust parkimisel lisab rolleritel mitte just standardiks olev küljejalg, mis lahtises asendis ei lase küll mootorit käitada.

 

Sadul lubab mugava isteasendi leida väga erineva pikkusega inimestel, lisaks jääb piisavalt ruumi üle ka kaassõitjale. Viimasele saab kerest välja keerata mugavale kõrgusele paigutatud jalatoed. Sadul ei ole vastu ootusi pehme kui vanaaegne sohva, vaid pigem kõvapoolsem. Mitte just krossika-kõva, aga ka mitte midagi sellist, kuhu peff sisse vajuks. Samuti on sadula kuju natuke ootamatu, tagumiku all on pigem muhk, mitte lohk. Alguses oli istudes tunne, nagu kasutaks moodsat pallikujulist seljahädade-vastast kontoritooli, aga viie sõiduminuti pärast tundub kõik olema juba hää ja naturaalne.

Sadula all asub, nagu rollerile kohane, mahukas pakiruum. Sadula avamine käib trikiga, süütevõtit tuleb keerata mootori väljalülitamise suunas, aga mitte seejuures alla vajutada, kuna see viiks lenksu lukustamiseni. Sadula alla mahub ära ilma lõuaosata kiiver, sõidukindad  ja veel vähemat mudru, vajadusel vast ka väiksem poekott. Tagumisse stiilikohase disainiga pagasikasti, mida saab rolleri küljest ka kaasa võtta, läheb juba oluliselt rohkem kraami sisse, tõenäoliselt nii kiiver kui ka sõidujope. Nii et hommikul saab rolleriga tähtsale nõupsile sõita, ukse taga võtta kastist pintsak, visata tagi koos kiivriga karpi ning juba oledki business-casual.

Aga see pole veel kõik. Django jalaruumi alumises osas on kaks luuki, mida saab avada süütevõtmega, aga eraldi lukusüdamikku keerates. Ühe luugi taga on bensupaagi kork, teise taha saab aga panna telefoni või muu e-vidina. Nimelt pesitseb seal laadimisvõimalus sigaretisüütli pistiku näol. Tõsi, praktilisem oleks tehasel sinna kohe installida USB pistik või kaks, kuna vaevalt et tüüpilisel Django kasutajal tekib vajadust standardse elektripistiku järgi, näiteks soojendusega sisetaldade jaoks.

Aga seegi pole veel kõik! Austatud daamid, spetsiaalselt teie vajaduste jaoks on Django jalaruumis eraldi väljakäiv mugav ja turvaline konks, kuhu saab sõitmise ajaks riputada oma elegantse ridiküli.

 

Juhtimine

juhtimineDjango juhtimisseadmed on lihtsad ja klassikalised, ei midagi uut ega üllatavat. Veelkord tahaks ära märkida nelinurkse põhikujuga analoog-spidomeetri stiilse ja samas praktilise lahenduse. Spidoka keskel on koht ka väiksele LCD-ekraanile muu info jaoks: läbisõit, kellaaeg ja välisõhu temperatuur olid tehase valikul sõitja jaoks kõige vajalikumad andmed, mida kuvada.

Lenks istub kätte mugavalt, lingid näevad välja soliidsed ja jämedad, sisendades nii tugevust kui ikka jätkuvat retrotunnet. Samas leidsin juhtraualt ka disainiapsu: suunatule lüliti oli käepidemest nii kaugel, et selle rakendamiseks pidi igal korral kätt oluliselt liigutama. Kuid seejuures on heaks lahenduseks, et sisse lülitatud suunatulega kaasnevad hoiatuspiiksud, tagades niimoodi tule peatse väljalülitamise (pärast veendumist, et rolleriga ei sõida kaasa ükski tagurdav traktor).

Peeglid, mida saab valida mitme stiili seast, olid proovisõidurolleril kenade kroomitud ja lühikeste varte otsas, peegel ise umbes puudritoosi suurune. Seega sõltub  nähtavus kehaasendist ja sõitja suurusest, mul täitsid vähemalt poole napist peeglivaatepinnast isiklikud küünarnukid. Aga kuna linnasõidul tuleks sõita nii nagu peegleid poleks (nagu kunagi seletas mu vanakooli tsiklisõiduõpetaja), siis vahet pole, on vähemalt ilusad ja stiilsed elemendid eemalt vaatamiseks.

 

paremvasaktagantSõiduproov

Nagu öeldud, saab Django käima ka vändast tagudes. Lihtsam on küll vajutada starternuppu, aga põhimõttelist vahet ei ole, mootor ärkab kiirelt ja kergelt elule ning jääb ühepütasele iseloomulikult kergelt longates tühipööretele tiksuma. Mootor vibreerib tuntavalt tühikäigul, aga see ei tundu vale, selline nostalgiline vanamootori vibra annab hoopis stiilile juurde. Pöörete kasvades värin kaob ja mootor toimetab sujuvalt.

Paraku oli minu jaoks isiklikult kõige suuremaks pettumiseks selle õhkjahutusega mootori hääl sõites. Tämber  meenutas pigem motoriseeritud aiatööriista nagu mullakobesti või lumepuhur. Samas, kes ikka ostab sellist stiilirollerit hääle järgi. Kui on vajadus, leiab järelturult mõne sobivama sumpalahenduse. Pealegi, oma põhitööd ehk rolleri edasiliigutamist teeb mootor piisavalt hästi.

Djangole sobib pigem rahulikum sõidustiil. Gaasikäepide on pika käiguga, põhjagaasi keeramiseks tuleb natuke hoogu võtta. Mootori jõudlus on adekvaatne. Linnakiirustel saab rahulikult hakkama ka kahe sõitjaga, jõudu jagub ka maanteekiirusel kulgemiseks, aga ärge oodake mingitki kiirendusvõimet sellistel kiirustel – kiirteede hirm see rollu ei ole. Variaator toimib samuti rahulikult, tavapärasel rahulikul sõidul juhtub kõik märkamatult ja sujuvalt, nii et suisa lust on sõita. Kui aga natuke tagant sundida, siis suudab Django foori tagant startides pärast esmast kõhklust astuda päris mitu käbedat sammu. Igatahes on mootor ja ülekanne omavahel kenas sünkroonis, kõik toimib nii, nagu võikski oodata, ilma üllatuste või pettumusteta.

tagantsuurDjango on selgelt linnaliiklusele orienteeritud. Vedrustus on piisavalt rahulik ja pehme, triikides ära  suuremad ja väiksemad munitsipaalkonarused, kuid samas ei muutu pehmus ujuvaks või ebastabiilseks. Väikesed rattad võimaldavad kiireid ümberpõikeid ja pöördeid, vaatamata suhteliselt pikale telgede vahele ei ole see rollu raskesti pöörduv jõehobu. Rooli pöördeulatus on täiesti piisav ka kitsastes kohtades manööverdamisel. Roller ise on kerge ja raskus madalal, mis teeb lihtsaks sõiduki lükkamise mõnda väiksemasse prakku või sealt väljatagurdamise kondiauru abil.

Vaatamata retrolikult laiana tunduvale välimusele on Django tegelikult saleda kontuuriga, mis võimaldab mugavalt mahtuda ka autoridade vahele, kui selleks peaks soov või vajadus tekkima. Olles vilgas ning suunamuutustele aldis, tekib kohati soovi natuke elavamalt suunda vahetada ja sportlikumalt silgata. Kurvides ei maksa siiski väga julgeks minna, väikeste rataste, pehme vedrustuse ja madala põhja koosmõjul hakkab keskjalg peatselt asfalti kraapima.

Testirollerile paigaldatud väiksem tuuleklaas kaitseb suurematel kiirustel rindkeret tuule eest, valikus on ka suurem klaas. Ka jalad on korralikult ilmastikuelementide eest kaitstud, vihmasel testisõidupäeval jäid kingad ja sokid lõpuni kuivaks, mida ei saa küll öelda pükste kohta.

 

Résumé

Seda rollerit peab oma silmaga nägema, ja siis on selge, kas see meeldib väga või mitte. Ajastutruu retrovälimus on Django suurim ja parim müügiargument ning kui sulle meeldib 50ndate teise poole disain, siis on see roller sinule. Kõik muu rollu küljes olev on tüüpiliselt kvaliteetselt lahendatud tehnoloogia, millele võib kindel olla. Tegemist on kulguriga, millega võiks vabalt kevadest sügiseni linnas ringi liikuda, olles omaniku lemmikstiili väljendajaks. Django kuulub oma stiilipuhtusega selgelt parimate retroliikurite ritta.

Related posts