Pop linnamaastur Kia Stonic

Sõitsime Kia uusima väike-linnamaasturiga Stonic, mis toodi välja eelmise aasta Frankfurti näitusel ja paigutub Rio ja Sportage’i vahele. Sõidukogemus trassil Tallinn-Keila-Otepää oli hää ja väiksema, alla 20 000 eurot maksva auto otsijaile on Stonicu kujul mõistlik sõiduk olemas.

Linnamaastur on pop! Inimesed tahavad endale autot, mis on välimuselt peaaegu nagu džiip, aga ei ole nii suur ja kallis. Ja esistanget-põlle ei löö hooletu parkija vastu tänava servakivi ära.

Kui guugeldada sõnaga “linnamaastur”, tuleb välja hulk linlasele turundatavaid vahvaid (maastiku)autosid. Märgata on ka inimeste elavat huvi sobiva sõiduki leidmiseks: “Tere, oleks vaja olemasolev auto välja vahetada, mõtted liiguvad linnamaasturi poole tänu kõrgemale kliirensile. Valik hetkel esindustes suur, üldiselt hind võiks jääda kindlasti alla 25k. Bensiin ja automaat kindlasti, palju liikumist linnas. Jagage kogemusi, soovitusi mõtteid.” Nii kirjutab autoostu huviline automüügi-veebi foorumis. Ja talle vastab teine foorumlane, kes teab ja soovitab Kiat. Tõsi küll, Sportage’it.

Kui ühel hommikul Peterburi tee alguses Stonicusse istusime ja Järvevana teele tuiskasime, oli esimene mulje, et auto on väga erk. Peale tööpäeva lõppu manuali uurides selgus, et üllatus-üllatus – bensiinimootoril on mahtu kriipsuke alla 1 liitri, kuid see-eest on ta varustatud turboga ja arendab võimsust kuni 120 hobujõudu. Sa pagan, päris võimas ning kiirendab sajani 10,3 sekundiga. Tegelikult ongi Wroomeri käsutuses olnud Stonic võimsaim. Mootoritest on valikus veel 1,2 ja 1,4 liitrine bensiinimootor ja 1,6 liitrine diiselmootor.

Hommikul ladusime auto maalemineku asju täis, kimasime Tallinna ringteele ja sealt Tartu maanteele. D-rool on mugav, juht mahub paremini “alt läbi”. Rool on muide soojendusega!

Korralikuks autosõiduks tuleb alati teha vajalikud seaded: rool, iste ja peeglid paika, autostereo paaritada telefoniga. Kõik need toimingud on Kia Stonicul kergesti teostatavad. Suurelt, mersu kombel püstiselt puute-ekraanilt on kõik kenasti nähtav ja timmitav. Autoraadio mitmekülgse kasutajana tekkis huvi võimaluse nimega “volume ratio” vastu. Tundus, et sellega sai regulaarida baashelitugevust. Raadio ja meedia suhtelise helitugevuse reguleerimisel mängiti muusikat ja navi jaoks kõlas naise hääl. Bassid kippusid kumisema, aga eri raadiojaamade edastavadki helisagedusi erinevalt.

Eriline suhe tekkis mul kui manuaalkäigikastide parimal sõbral käigukangiga. See on lühike ja kast lülitab täpselt. Parim asi on klahv, mida kangi ette liigutades ja kõigi näppudega muljudes tagurpidikäik rakendub. Väga mugav, ei ole vaja kahe sõrmega rõngast üles sikutada või pressida kangi jõuga esimese või viienda kõrvale.

Kuutsemäele minekuks võtsime Toomas Pärle juurest 1,5 m pikkused trikisuusad ja lumisel järvejääl uisusammu lihvimiseks 1,8 m pikkused murdmaasuusad. Üks kolmandik-kaks kolmandikku põhimõttel alla lastav tagaiste avas ruumi, kuhu trikisuusad mahtusid pikkuselt ära, murdmaasuusad tulid otsapidi esiistmete vahele, kuid käiku sai vahetada. Auto pikkus on muide 4,14 meetrit.

Sõitsime läbi umbes 700 kilomeetrit. Keskmiseks kütusekuluks saime Tallinn-Keila-Otepää-Keila-Tallinn 6,1 liitrit 100 km kohta. Kogukulu, mis ilmselt arvestas ka varasemate juhtide linnasõitu, oli  koguni 8,1 liitrit. Nii väikese mootori kohta võiks liitrijagu vähem olla ja käsiraamat lubab veel väiksemat numbrit. Paak on linnaautole omaselt väike, ilmselt tahetakse 45 liitrise paagiga kaalu kokku hoida ja ruumi suurendada ning nii tuli pöörata tagasiteel Annasse ja paak täis panna.

Paar asja, mis veidi häirisid, olid liiga lühike istmepadi, mis reie põlvepoolset osa piisavalt ei toetanud. Teine küsimust tekitav asi oli kiirusehoidja, mis justkui ei lasknud käsitsi ühekaupa kilomeetreid lisada. Ja rool tundus kergevõitu ka suurematel kiirustel, aga harjus ära.

Õhtul Keilasse sõites kasutasin kaugtulede sisse-välja lülitamise mugavat automaatsüsteemi. Vaid ühel korral tuli käsitsi kaugtuled “maha võtta”, kurvi minnes süsteem ei registreerinud vastutulijat ja kurvist väljudes oli vastu tulev auto juba liiga ligidal. Lähituled on muide väga võimekad.

Manööverdada on autoga imelihtne, tahavaatekaamera on saamas standardiks. Iseasi muidugi, kuidas eri tootjad lahendavad kaamera määrdumise küsimuse. Ja nupust käivitumine kipub samuti standardiks saama. Need on mugavused, ilma milleta saab vabalt sõita, aga kui ära harjud, on tore nagu 15 aastat tagasi autodel laiemalt kasutusele tulnud automaatselt käivituvate kojameestega.

Mõni sõna ka välimusest. Kujustus on ilus. Esiots oma “huultega” meenutab natuke filmi “Autod” tegelasi. Konservatiivse autokasutajana eelistan ühevärvilist autot, Stonicut on ette nähtud ka kahevärvilisena: katus, piilariservad, tagatiib ja peeglid on teist värvi. Üks sihuke kollase-musta kombinatsiooni ja lisakleebistega on Rocca kaubanduskeskuses. Näeb kena välja küll ja meeldib noorematele ja naisterahvastele. Nemad ilmselt ongi sihtgrupp.

Kokkuvõttes on Stonic väga hea auto neile, kes soovivad sõita peaasjalikult linnas ja natuke vähem ka linnast väljas käia. Kliirens on kõrgem ja võib vabalt pöörata teelt kõrvale, kuigi autol veavad vaid esirattad. Meie proovitud 1,0 T-GDI on kalleim ja parima varustusega, hind 20 000 kandis ja just sellise soovitangi võtta neil, kes rutiini peletamiseks ka mõne vallatuma lõigu tahavad sõita. Kes ruttu teeb, jõuab ehk Kuutsemäele mäesuustamise lõppüritusele, mis peetakse laupäeval, 7. aprillil. Ja Vidrike Külamajast tasub läbi käia.

 

Related posts