Kes mäletab, millal Opel viimati maasturi valmis meisterdas? Igatahes pikki aastaid on sellest möödas. Uue Grandlandi tubli kliirensit ja pigem SUV klassi trügivat kere nähes võivad niisiis tekkida igasugused mõtted ning eeldused. Opel suudab aga üllatada.
Selleks, et vältida halbu üllatusi, peab kõigepelt mõistma, mis autoga Grandlandi puhul üldse tegemist on ja see võttis aega terve päeva. Vaatamata crossoverlikele keredetailidele ning proportsioonidele saab masinat osta vaid esiveolisena. Grandland X täidab nii eelkõige väikse, praktilise, kergelt tõstetud mahtuniversaali rolli. Ning tootja poolt on kindlasti ootamatu valik pakkuda nelivedu vaid Insignia Country Tourerile.
Hüperaktiivne start-stop süsteem
Väiksemale perele sobiva mahtuniversaalina esineb Grandland aga hästi. Kõrge kliirens, mõnus vedrustus ja korralik põhjakaitse lubavad tegelikult minna igale poole, kuhu hing ihaldab. Augulised kruusateed, mõni metsasiht, teravalt künklikud liivased metsateed, nagu neid ümber Männiku järve leiab – pole probleemi. Eeskujulikult väike pöörderaadius teeb auto ka linnassõidul mõnusaks. Samas, kiired kurvilised teed ei meeldi Grandlandile body roll’i tõttu sugugi. Ka rool võib mõne teravama juhi jaoks veidi ebamäärasena tunduda ja stop-start süsteemi hüperaktiivsus ummikus päris tüütuks kujuneda.
Sõidurea hoidmise abi on tubli
Üllatavalt tõestas Grandland end aga maanteel. 130-kilovatine kaheliitrine turbodiisel ei ole kurjalt äkiline, kuid toetab sõitja läbi jaheda oktoobriõhtu kiirendades siiski mõnusalt kuumaksköetud nahkistmetesse. Koos küllaltki terase 8-käigulise automaatkäigukastiga tulevad suured kiirused muretult, samas teeb juhile rõõmu Grandlandi stabiilsus. Maanteel võib tekkida soov sisse lülitada ka sõidurea hoidmise abi. See on tegelikult väga tubli. Tegeleb juht kahe käega sõnumite saatmise või mõne muu lubamatu liiklussigadusega, siis antakse talle vaid korra nukra tooniga märku, et käed võiks siiski roolile panna. Tulemuseks on küll vaikselt joonte vahel “põrklev” auto, kuid vähemalt maanteel saab ta ilusti hakkama.
Käigud nagu liiga laiad trepiastmed
Olenemata laiast mootorite valikust ei tohiks võimsuse osas järelandmisi teha, kui on soovi veidi raskusi vedada. 2.0 Turbo D mootoriga käib muidugi kaasas vaid automaatkäigukast. Viimase skeem tundus esialgu veidi ebamäärane – nagu liiga laiad trepiastmed, kus ei tea, kas astuda järgmisele või ülejärgmisele astmele. Manuaalrežiim on seevastu käepärane.
Vajuta nuppu pikalt!
Käiguvalitsast kuni ekraani ja näidikuplokini näeb armatuuris kõik rangelt traditsiooniline välja. Seal peidavad end aga kõiksugused Ultimate paketi lisad. Roolil olevad nupud on asetatud mugavalt.
Multimeediasüsteemi juures teeb heameelt, et on võetud vaevaks see eesti keelde tõlkida. Esialgu veidi harjumatud menüüd muutuvad nii täiesti mõistetavaks. Sama võib öelda ka näidikuplokis pesitseva abimehe kohta. See on justkui siil kalevipojale. Soovid sõidurea hoidjat välja lülitada – “vajuta nuppu pikalt”. Vajutad pikalt. Ah veel pikemalt? Olgu. “Eesolev auto on liiga lähedal.” Vaatan üles – tõepoolest. Kindlasti on see parem kõiksugustest ehmatavatest hoiatusalarmidest.
Grandlandi võib elamagi kolida
Kuigi Grandlandi ei paki kuidagi seitset inimest, võib siia mahutada erinevaid elutuid koormaid. Lastes alla tagumised seljatoed, tekib autosse sileda põhjaga suur pakiruum, kuhu mahub vabalt kaks inimest magama. Tegelikult võib sinna elamagi kolida, sest isegi 220V pistik on olemas. Tagumise käetoe taha peidetud salaust saab jällegi pikemate asjade vedamiseks kasutada.
Muuhulgas pakutakse Grandlandile panoraamkatust, mille valge tekstiilkate tekitab autosse šiki kuma. PSA kontserni autole kohaselt õõnsa ning kohati plastmassisena tunduv interjöör laseb kokpitti küll arvestataval hulgal sõidumüra, kuid selle lubab edukalt matta Denoni helisüsteem koos pagasiruumis asjalikult müdistava bassikõlariga.
Tahaks, et mõlemad sillad veaks!
Viimasena räägime kirsist tordil – Grandland näeb tõeliselt hea välja. Elegantsed disainijooned teevad eeskujulikku koostööd maasturile viitavate proportsioonidega. Ei oska küll öelda, kas see eristub pimedas sama hästi kui Insigniad. Igal juhul pidi üks mööduv Corsa juht kena kärtssinist tooni prooviauto pikemaks vaatamiseks peaaegu pea tagurpidi keerama. See on kahtlemata hea märk.
Grandland X Ultimate jääb meelde üllatavalt üllatavana. Iga odavavõitu detaili kõrvale on seada mõni tipptaseme lisa. Sõiduomaduste head kaaluvad tavasõitja jaoks vead üle. Grandland teeb sellega kindlalt silmad ette väiksematele vendadele, Mokkale ja Crosslandile. Alla jääb ta vaid konkureerides Insignia 4×4 versiooniga – ühe vedava silla võrra. Kuidas edasi? Eks jääme nelikvedu ootama. Grandland X väärib seda, nii nagu Opel väärib maasturit oma mudeliritta.
Fotod: Karl-Erik Idasaar
