Kujutage ette, et tiksute uue Hyundai Tucsoniga läbi suure Eestimaa. Selgub, et lõunaosariikides on talve esimene lumetuisk. Paks lumi, puud teel. Üks tagaveoline siin lumevallis, teine esiveoline seal põllu peal. Tagatipuks on teil veel suverehvid all… Just sellise proovikivi otsa sattusime proovisõidul. Ometigi saate end päris kindlalt tunda. Nelivedu – kindel edu, nagu ütleb vanasõna.
Kindlustunde annab Tucsoni puhul võimalus lülitada püsivalt vedama mõlemad sillad, kuigi ka automaatrežiim jõudis mainitud teekonna otse kohutavates teeoludes mõnegi potentsiaalselt ohtliku olukorra päästa. Püsiv nelivedu koos mägipiduriga annavadki eelkõige aimu, et tegemist pole päris linnavurlega. Kaamerate seadistus lubab samuti keerulisi olusid auto ümber jälgida. Õiged rehvid alla ja põldu kündma või metsa slaalomit sõitma!
Nuppudega pole kokku hoitud
Ruumikat interjööri raamistavad küll mõned kontrastõmblused, kuid eriti lahkelt on jagatud plastikut. Õnneks ei jäta see sugugi odavat muljet, pigem tummine ning korralik. Millega veel pole kokku hoitud? Nuppudega. Neid on palju. Mõned olulised, näiteks neliveo lülitus, peideti küll miskipärast rooli taha, kuid sellega harjub. Muuseas, Hyundai paistabki mitme nurga peal vihjavat sellele, et ei soovi teid näha juhtides nuppe või ekraani näppimas.
Tucson ei ole “roheauto”
Ühte peab meeles pidama. Olgugi, et hübriid, ei ole Tucson otseselt “roheauto”. Elektriajam annab eelkõige kiirendusel diiselmootorile abi. Kütusekulu õnnestus rahuliku maanteesõiduga saada 6.5 liitri peale, vähesed kilomeetrid ummikuterohkeid linnatänavaid andsid tulemuseks umbes 12 l/100km. Tulemus pole sugugi halb arvestades, et ligi 1.9 tonnist masinat veab edasi 138 kilovatti. 8-käiguline automaatkast teab täpselt, mida eri olukordades tegema peab. Samas võib tekkida soov sõita hoopis manuaalrežiimiga – käigukang on sama mugav ja ergonoomiline, nagu roolgi.
Sõiduomadustelt pole suurel Hyundail “teravaid nurki”. Masin liigub kindlameelselt ja pehmelt. Suur kaal tagab stabiilsuse. Rool jätab küll esiteks veidi tuima mulje, kuid hakkab meeldima seda enam, mida rohkem sõidad. Tekib hea turvaline tunne. Ehk hakkame tulevikus kasutama väljendit “korea raud”, nagu see klassikalisemate ameeriklaste, sakslaste ja rootslaste kohta käibel on?
Kas juhil tuleb ise rida jälgida?
Mis jäi häirima? Sügiseses pimeduses segasid kohati esituled. Ei ole mingit vabandust, miks tippvarustuses moodsa maasturi LED-tuled peaks valgustama kehvemini kui kahe dekaadi vanuse sõiduauto omad. Hämmastas ka sõidurea hoidmise abi. Tuvastanud, et juht ei hoia enam rooli, hoiatatakse viimast kohe. Kui inimene siis ei reageeri, süsteem solvub, lülitab end mõne sekundi jooksul välja ja auto läheb kurvis otse. Ehk tasub juhil pigem ise rida jälgida.
Armu ei anta, aga nelikvedu sisse ja minek!
Uurides erinevaid ülevaateid ning võrdlusi konkurentidega, ei anta Hyundaile tegelikult sugugi armu. Siinkirjutaja aga ei saa aga kriitikaga nõustuda. Juba objektiivsel välisvaatlusel läheb Tucsonile ju peajagu rohkem punkte kui Kaug-Ida konkurentidele, nagu RAV4 või CR-V. Need tulevad disaini eest, mis on lennukas ja hoogne, ometi võimaldab ka tagasihoidlikult liiklusvoogu sulada. Hea üllatusena tuli ahtrit kaunistav päris summutiots – haruldane vaatepilt viimasel paaril aastal.
Selline uus Tucson ongi. Pakub kõike, mida vajate ja hea kuhja kindlustunnet pealekauba. Maasturit on autos nii palju, et mõte hakkas kiskuma kliirensi tõstmise ja väikese ledbari poole… Niisiis, nelivedu sisse ning andke minna – põllul, maanteel, kus iganes soovite.
Fotod: Karl-Erik Idasaar
