Läks rappa, pehmelt öeldes, sest ropendama ei hakka…

Kiropraktik Martin Heinmets, kes Wroomeri küsimustele mullu vastas (artikkel siin), on mees, kellele meeldib väga palju aega veeta looduses. Eriti paeluvad teda Eesti rabad, kuhu ta tihtipeale ja tähelepanu-tähelepanu! olenemata aastaajast läheb telgiga. Just päikesetõusud-loojangud, udu, müstika ja mis kõik veel on kogemus, mida mujal nautida ei saa. Ja nii tegi ta seda eelmise nädala lõpus taas. Pakkis auto ja läks rappa, sihtkohaks valis Marimetsa. Kuid sedakorda läks päris mitu asja sõna otseses mõttes RAPPA! Laskem tal endal nüüd sotsialmeedia abiga meile sellest rääkida.

Martini Facebook’i postitus 

Mõtlesin, et teen siia postituse, kuna aega tuleb parajaks teha, enda ja sõbra autole puksiiriabi oodates. Sellest aga natuke hiljem lähemalt. Eile õhtul (14.07.17 – toim) jõudsime enne päikeseloojumist Marimetsa rabasse, kaasas priimus, telk ja droonid. Hapukapsasupp soojenemas priimusel, mõlemil silmad drooniekraanidel ja ilme nagu poisikestel, kes on kardirajal rohelise tule süttides valmis gaasilapatsi põhja suruma.

Enne magaminekut veel kiire ujumine rabajärves, mis auras tugevalt ja oli pehme kui siid. Tõeline idüll! Hommikune äratus kell 4.00 tundus esmajoones üsna loll mõte, aga kui näo telgist välja saime, hakkas uni kiirelt taanduma. Pagana külm oli! Aga vaatepilt, mis vaatetorni otsast avanes, lööks isegi fotograafidel suu lahti – tihke, osaliselt rabataimi enda alla mattev udu ja sellest läbi tungivad esimesed päikesekiired.

Tasapisi hakkas soojenema. Serveeriti ka hommiku gourmet’ – pätikohv ja kaerahalbepuder koos vanaema maasikamoosiga. Magustoiduks aga munapuder himaalaja soolaga kanepileival. Kas elu saaks paremaks minna? Seejärel nägime taamal gruppi inimesi endale lähenemas. Seenioridel silmad säravad peas ja sammud reipad ja ninamees avas dialoogi, teatades meile, et parklas oleva länkari kummid on tössid ja mahlad välja lastud. Me naersime ja viipasime tervitades neile käega. Mõnus sarkasm. Külalised lahkusid, pikutasime veel tunni päikese käes ja seejärel tegime ka ise sääred. Parklasse jõudes tundsin auto juures kummalist lõhna. Nagu diisel… või bensiin? Ja ennäe, poriloik ka pole nii sooja ilmaga veel auto all ära kuivanud.

Noh mis siis ikka. Jätsin sõbraga hüvasti, pakkisin matkakoti autosse ja auto juhipoolele minnes märkasin, et tohoh, mõlemad rehvid tössid! F..k!!

Süüdet keerates oli paak tühi mis tühi. Mis mõttes? Miks? Heitsin pilgu auto alla ja märkasin, et sõbra auto alt niriseb midagi maapinnale. Jess, ma pole üksi!

Seda postitust oleks tore jagada, äkki “tegijad” juhtuvad ka lugema ja vaatavad natuke enda isekast hoolimatust varjust kaugemale. Ehk üritavad oma tempu ka läbi teise perspektiivi vaadata. Aitüma püändi eest! Ei teadnudki kuidas seda lugu põnevalt lõpetada. Loodan aga siiralt, et sellist etendust rohkem nägema ei pea, sest mulle eriti tragikomöödiad ei meeldi.

Miks, küsimus lihtne, vastus puudub?

Wroomer.ee otsustas seda infot oma lugejatele jagada, sest meile ei meeldi, kui võõra vara kallal vägivalda kasutatakse. Tegemist ei olnud niisama huligaanitsemisega. Rehvid oli “viisakalt” tühjaks lastud, mitte läbi torgatud. Kurioosum jätkub kütusepaakide juures, augud neisse olid puuritud? Kellele ja mis põhjusel Martini ja tema sõbra autod ette jäid, ei tea. Kurb on ka tõdeda, et tõenäosus kurikaelte tabamiseks on olematu. Autod tehakse korda, matkad jätkuvad, loodust saab külastada, droonifotod saavad tehtud – AGA. See sama suurte tähtedega AGA, et mida paganat, see jääb meelde.

Fotod: Martin Heinmets

Related posts