Rasmus Kagge loobus Hondast ja soetas Chrysleri

Sedakorda on Wroomeri küsimuste turmtule all Rasmus Kagge, keda me mäletame Pealtnägijast teleajakirjanikuna eriti kõvade meeste katseid läbimas ja muid tõsiseid teemasid vaatajateni toomas. Muuhulgas on Kagge ka Bonnieri ajakirjanduspreemia saaja aastast 2011. Täna on ta peaministri eks-pressinõunik. Ja autoga meeldib talle ka sõita. Pere suurenedes pidi ta Honda C-RVst loobuma ja soetama Chrysler Grand Voyageri. Fotosessioonile tuli ta koos poeg Konradiga.

Mis marki autot sa endale tahaksid, kui saaksid valida ükskõik mida?

Sellisel imelisel juhul oleks see kahtlemata Aston Martin V8 Vantage Volante, mida toodeti aastatel 1986-1989. See unistus on mind vargsi saatnud hetkest, kui ma nägin pisikese poisina legendaarses ETV ÖÖ TVs James Bondi filmi The Living Daylight. Ma olin hetkega lummatud. Selles autos või ennekõike tema välimuses on mingi sõnuseletamatu külgetõmbejõud – lihtsus, sära ja… No vot, ma jään omadussõnadega hätta. Aga ta meeldib mulle tänase päevani rohkem kui ükski teine auto, mis on toodetud pärast seda Volantet viimase 30 aasta jooksul.

Mis on sinu jaoks auto juures kõige tähtsam? 

Et asi oleks kohe alguses klaar, siis ütlen ära, et minu jaoks on auto ennekõike tarbeese. Seetõttu ei ole minu jaoks oluline mark või kiirus, vaid see, et ta oleks vastupidav. Et ma ei peaks temaga käima rohkem teeninduses kui kord aastas korralises hoolduses. Et ta võtaks normaalselt kütust ja et autos oleks hea makk, sest muusikat kuulan ma sisuliselt ainult autoga sõites ja mulle meeldib seda kuulata põhja keeratud heliga.

Kas sinu praegusel autol on need omadused?

Mu praegune auto, Chrysler Grand Voyager aastast 2009, on ostetud olude sunnil. Nimelt suurenes meie pere mullu kevadel topelttempoga ja meid seni väga ausalt teeninud Honda CRV aastast 2008, jäi väikseks. Mul oli siiralt kahju Hondast loobuda, sest vot see oli see auto, millega ma nelja aasta jooksul käisin teeninduses vaid õli ja pukse vahetamas. Chrysler oli aga kiire sundost, ainus nii suur ja sel hetkel saada olnud “kaubik”, kuhu mahub kolm last, kaksikute käru ja kõik muu vajalik. Kuna ostsin selle oma tuttavalt autofännilt, siis hoolimata 200 tuhandesest läbisõidust on see endiselt suurepärases korras ja ma ei ole pidanud hirmujuttudest hoolimata tal veel ühtegi juppi vahetama. Muul juhul ei oleks see masin kindlasti mu esimene valik, sest ta müriseb, nagiseb ja on nõrga mootoriga, aga ta on põrgulikult mugav suurele perele.

Kui Liis Lemsalu hääletab tee ääres, kas võtad ta peale?

Kindlasti võtaksin, kuigi pärast kaksikute sündi ja äärelinna kolimist sõidan ma autoga väga vähe. Kui ma varem elasin kesklinnas ja käisin kolme kilomeetri kaugusel tööl autoga, siis nüüd naudin ma väga suure mõnuga tasuta bussisõidu hüvesid.

Aga Jüri Ratase võtaksid peale?

Ilmtingimata. Ja see sõit võiks kesta vähemalt Pariisini, et jõuaks kõik teemad läbi võtta.

Kas rohelise rändrahnu, Eesti brändi tööriista, laseksid oma auto kapotile kleepida?

Mulle tuleb sellega meelde lapsepõlv, kui mu isa töötas taksojuhina. Toona olid ägedad kleepsud – „Montana“ jne. Tõeline valuuta. Ja kui need ulmelised kleebised kuskilt althõlma kätte õnnestus saada, siis mingil haiglasel põhjusel kleebiti need auto armatuurile. Minu isa Volga armatuur oli paljude teistega võrreldes ikka üsna paljas, mistõttu minu unistus oli, et kui ma ükskord suureks saan ja oma auto ostan, no küll ma siis kleebin. Nüüd, kui on uued ajad ja kombed, ei kleebiks ma loomulikult midagi ja mitte kuskile, olgu see Montana või rändrahn. Veel kord – auto on tarbeese.

Kui kiiresti oled kõige kiiremini sõitnud, millega ja kus?

Ise roolis järsku ca 160 km/h Itaalia kiirteedel. Ma ei salli liikluses uimerdamist ja olen ise pigem terav, aga eelistan väiksemaid kiiruseid. Ilmselt üks põhjus on, et sain juhiload alles tosin aastat tagasi ja tolleks ajaks oli nooruse uljusest õnneks alles jäänud tark ja kaine alalhoidlikkus.

Aga mulle väga meeldib sõita kihutavate proffide kõrval näiteks ringrajal või kinnisel kiiruskatsel. Ja neid adrenaliinisööste on ikka mõned korrad elus olnud. Mu isa Raul sõitis koos oma parima sõbra Peeter Noodega Volgadega rallit, mistõttu kiirus, autosport ja selle jumaldamine on olnud minu elu lahutamatud osad.

Milline on lahe autosõit?

Sõit maale või sõpradele külla, kui ilm on hea, aega on, Statoili suures topsis on kohvikakao, kilekotis on beebiporgandid ja sõit ei kesta üle kolme tunni.

Kas oled teinud mõne avarii, kirjelda palun!

Olen, paar väikest kõksu ja ühe korraliku paugu. See viimane oli ajal, kui ma toimetasin Pealtnägija kõrvalt ka Terevisiooni ning minu tööpäev algas kell 6 hommikul. Ühel järjekordsel talvehommikul peatusin oma Mazda 3-ga viisakalt Kreutzwaldi ja Gonsiori tänavate ristmikul, et veenduda, kas keegi soovib mööda peateed sõita kesklinnast Lasnamäele ja vastupidi. Sadas nõmedat lörtsi. Ühel hetkel, kui ma olin enda arust veendunud, et Gonsiori tänav on täiesti tühi ja seal pole üldse ühtegi autot, vajutasin ma gaasipedaali mõõdukalt alla. Ja sõitsin otse ühele Lasnamäe poolt linna suunas liikunud Toyota Avensisele juhi uksest sisse. Kust see auto tekkis, ma ei suuda senini mõista. Kas ta jäi mul parema esimese aknaposti taha!? Ei tea. Igatahes, toimus kokkupõrge, mis tegelikult oli nii sujuv, et keegi viga ei saanud ja meie autodel ei avanenud isegi turvapadjad. Ometi oli lõpptulemus see, et mõlemad autod läksid mahakandmisele. Seejuures – mis eriti piinlik – proua oli oma Toyota alles eelmisel õhtul oma mehelt sünnipäevakingituseks saanud. Tunnistasin hetkega süüd, palusin siiralt vabandust ja hoian nüüd hobuseid veel alahoidlikumalt.

Kas inimesed peaksid autoga sõitmist piirama?

Jah, mina naudin tasuta ühistransporti ja jalutamist. Lähen ummikus istudes ja parkimiskohta otsides kiiresti pingesse, eriti kui mul on kiire. Seetõttu eelistan närve ja aega säästa nii palju kui võimalik. Ja kui on vaja sõita, siis kasutan palju ka Uberit – geniaalne ja mugav lahendus.

Märkus: Aston Martini foto on pärit veebilt jamesbond.wikia.com

 

Related posts