Rattaga mäest laskumine on super fun!

Seekord on teistmoodi. Mootorit ei ole! Nahkistmeid, adaptiivset kiirusehoidjat ja nelikvedu ka ei ole. Hoopis jalgratas on, väga korralik, amortidega ja puha. Juho Mattus räägib, kuidas ta sellega 80 km tunnis mäest alla kihutab. Ja mis asi on downhill. Üht vinget videot näitame ka lõpupoole.

Vau, jalgrattaga mäestlaskumine? Räägi, mis see on!

Tegu on rattaspordialaga, kus enamus sõidust läheb mäest alla. Sõidetakse spetsiaalse kahe amordiga rattaga, tavalisest raskema, kuid samas vastupidavamaga. Raja puhul järgitakse printsiipi, et mida suurema kallakuga ja mida rohkemate eri lõikudega ning takistustega, seda vingem üldpilt ja meeleolukam sõit nii ratturile kui ka pealtvaatajatele. Rajal on ka hüppeid, kus tavaliselt võidab aega, kuid see nõuab kõvasti julgust, eriti kui on tegemist lagedal alal oleva hüppega ja puhub suur tuul. Stardis on värav, mida läbides läheb aeg käima. Võidab see, kes rajalintide vahelt ei välju ja jõuab kõige kiiremini finišisse.

Kui palju Eestis mäestlaskujaid, downhillereid on?

Esmalt on mul vaja lahti seletada, mida pean mäestlaskuja all silmas. Mäestlaskuja on tegelane, kellel on vastav ratas ja kes käib aastas vähemalt rattaga 24 korda sõitmas või siis osaleb vähemalt ühel downhilli võistlusel. Neid inimesi, kellel on vastav ratas ja kes käivad kuus 2 korda sõitmas on täna meil ca 30-40. See arv oleks suurem, kui suudaksime pakkuda rohkem sõiduelamusi just Eestis. Täna on kurb olukord just downhilli radade osas, kuid meie Fun Timez Crewga ning Kiviõli seiklusturismi keskuse abiga üritame Kiviõlis panna elu kihama aastaks 2018. Veel on meil ägedad kutid nimega „FRMOB“, kes tegutsevad Türi lähistel. Tartus saab sõita Vooremäel. Eestis on tänaseks alles umbes 10 tulihingelist võitlejat, kes on aktiivsed võistlusmaastikul ja umbes samapalju selliseid, kes käivad iganädalaselt metsas ja laskuvad sellepärast, et see on lihtsalt SUPER FUN!

Millega peab arvestama, et mäest tervena alla tulla?

Kiirused jäävad 0-80 km/h vahele. Ma ei ole ise sõitnud rajal, kus kiirused ületavad 90 km/h. Et selliste kiiruste juures tervena mäest laskuda, tuleb arvestada varustusega. Kõige tähtsam on tehnika korrasolek ning kindlus, hoidke enda rataste poltidel silm peal! Tihti leian suurel kiirusel sõites ennast mõtlemast, et mis juhtub, kui 60 km/h kiiruse juures esikahvel ära murdub. Olen selleks valmis kannan kiivrit, põlvekaitsmeid ning vajadusel ka kehakaitsmeid. Samuti on mul olemas spetsiaalsed sõidujalatsid, millel on turvakand ning turvanina ning väga paks tald vältimaks põrutusi. Uskuge, kannapõrutus on väga-väga kerge tulema tennisega! Lisaks ei tasu enda võimeid üle hinnata, alustada tuleb lihtsamatest asjadest ja pressida sealt edasi, et oleks arengut. Kindlasti tuleb vahepeal teha ka lollusi ja proovida raskemaid asju, testida enda julgust. Sa ei saa kunagi kindel olla, et sa ei oska, kui sa pole proovinud.

Milline on hea laskumise tehnika?

Laskumise üks tähtsamaid asju: sadulas istudes on ohtlik laskuda! Alati seisa jalgadel ja lase põlvedel mängida nii, et rattad oleksid võimalikult palju aega maas, sest siis on võimalik ratast juhtida. Ei tasu ka karta kallutada end natukene ette, toetades kätega lenksule. Väga järskudes kohtades tuleb mõelda enamus ajast sellele, kuhu liigub sinu esiratas, sest just selle järgi liigub tagumine ratas. Kui tagumine ratas ei tule esimese ratta järgi, pole hullu – tegemist on Kalvi-Kalle värgiga ehk siis dirftimisega. Kindlasti tasub enne läbi mõelda trajektoor, kuhu sa liikuda tahad. Tihti ei saada aru, miks järsus kohas otse puusse sõidetakse, kuid tagasi mõeldes sa sisimas kardad just seda ühte puud ning sõidad sinna, kuhu silmad vaatavad. Hoia silmad seal, kuhu tahad sõita ja võimalusel vaata natuke kaugemale, las keha teeb ise tööd.

Kas oled palju kukkunud?

Mäest laskumisega on selline lugu, et sa kindlasti kukud. Küsimus on ainult selles, kuna sa kukud. Ära sõida ilma kiivrita, sest sa kindlasti kukud! Ma olen kukkunud väga-väga palju. Enamus minu kukkumistest on möödunud suuremate traumadeta. Tänase päevani olen suutnud luud-kondid enamvähem tervena, välja arvatud käeluumurd hooajal 2016 oma lolluse tõttu, kus riivasin lenksu otsaga halvasti puud. Jubedaim kukkumine oli kolm aastat tagasi Kütiorus, kus põrutasin niiviisi pead, et olin umbes 30 sekundit pime ja arvasin, et kaotasin nägemise. Tegemist oli lihtsa peapõrutusega vastu maad ja 5 minuti pärast oli kõik korras. Väärtustage kaitsmeid! Lisaks tasub alati mõelda ka sellele, kui palju te füüsiliselt treenite, sest lihased on tänuväärt kaitsmed, kui räägime kukkumistest. MyFitness Eesti on sel hooajal pannud õla alla minu treeningutele jõusaalis.

Lähed Euroopa mäestlaskumise karikale. Millised on Sinu eesmärgid?

2017. aastal on plaanis sõita kaasa Euroopa Mäestlaskumise karikasarja 5 etappi. Eesmärgid olen sellel hooajal sättinud kõrged, et motivatsiooni üleval hoida ning treenida. Soovin sisimas, et suudaksin kõikide etappide kokkuvõttes lõpetada euroopa karikasarjas esikolmekümnes. See on väga, väga kõrge eesmärk Eestist pärit poisile, kes teeb Pirita jõekallastel trenni. Miski pole võimatu. Mis rattaga sõidad? Muretsesin 2017. aasta hooajaks Scotti, raami suuruseks valisin L. Tegemist on Scott Gambler 720 rattaga, millel olen vahetanud komponente vastavalt sellele, mis peavad hästi vastu ja ei nõua ilmtingimata igapäevast hooldust. Ratas erineb natukene Hawaii Expressis müüdavast. Vahetasin ära pidurid ning mõlemad amordid. Kuna Fox Racing Shox Baltic toetab mind sel hooajal tagaamordiga, siis elus esimest korda on mul ratas, millel taga õhkamort. Eriliseks teeb Scott Gambleri see, et teda saab eri moodi seadistada amortide ning jooksude asetuse koha pealt. Eesti radadel see seadistamise võimalus väga suurt rolli ei mängi, kuna rajad on lühikesed ja mitte nii järsud. Küll aga Euroopas. Ratas maksab Hawaii Expressist tellides ca 4290 eurot ja natukene kallimad komponendid olen külge kruvinud – esiamordi, tagaamordi ning pidurid.

Mida ütled neile, kes vaatavad, et vinge ala ja hakkaks ka tegelema?

Võta aega, vaata videoid ning otsi üles Facebookist „Downhill Eesti“ lehekülg ja võimalusel mine vaatama, kuidas poisid Pirital, Vooremäel, Kiviõlis või kus iganes sõidavad. Küsi nõu, millist ratast alguses vaja on. Mine Pirita Hawaii Expressi, räägi mehaanikutega, just seal töötavad mehed, kellel on mäestlaskumisega palju kogemusi. Võimalusel peale neid tegevusi soeta endale soovitud ratas, lisa kiiver ja kalla peale! Kõige tähtsam on see, et sõiduoskus tuleb ajapikku ja seda aega saad vähendada veetes võimalikult palju aega ratta seljas. Sa ei või kunagi teada, kas sinus peitub TALENT või mitte. Vajadusel võid alati mind üles otsida ja olen nõus suunama inimesteni, kes trenni teevad. Downhilli seltskond on väga sõbralik ja ei tasu mõelda, et “ma parem ei hakka uurima, äkki vaatavad mind halvasti.” Mäestlaskumine on PEALE KALLAMISE KÜSIMUS!

On sul ka autokogemusi, kas sõidad autoga ka vaba käiguga mäest alla 😉

Autokogemused algavad mul 90te algusest, kui ma olin 2-3 aastane ja sõitsin vanaema süles Villisega. Peale seda lasti mind bussilaadse asja rooli, sain täitsa iseseisvalt süles istudes maalt kodu sõita. Minu esimene auto oli Ford Sierra, mille ma ostsin, et talvel lõbutseda ning õppida selgeks Kalvi-Kalle tehnika, kuid peamiselt teise ja kolmanda käiguga. 2016. aasta lõpus kolisin üle Audi A4 B5 kerega Quattrole, millega üritasin möödunud talvel enda sõiduoskuseid lihvida, kuid tulutult. Talve ei tulnud ja nüüd ootan järgmist talve. Täna olen A4ga väga rahul, minu ratas mahub ilma jooksudeta tagaistmele ja kõik muu pahn ilusti pagasiruumi. Varuosad on Audi puhul kõvasti odavamad kui minu rattal! Vajadusel võin rahulikult autoga mööda põldu sõita või siis kuhugile künka otsa ronida kartmata, et vihma hakkab sadama ja ma peaksin kinni jääma. Mis mind natukene häirib, on see, et Tallinnas kodu-töö-kodu marsruuti sõites on 2,6 liitrise mootori küttekulu 11 liitrit sajale. Töö juures olen kasutanud ka Nissan Leafi, mis on minu arust “eepiline” masin linnaliikluse jaoks ning just kodu-töö-kodu marsruudil. Küll aga olen kindel, et bensiinimootoriga masin on see, millega ma tulevikus sõidan. Elekter on küll tore asi, kuid autod võiksid ikka teha vanakooli „VRÕNN-VRÕNN“ häält. Mäest alla ma proovin käiguga pidurdada ja kui läbin kurvi, siis kurvis tallan kindlasti peale! Mis mulle tegelikult meeldivad, on need laiemad lamavad politseinikud, kust saad ca 50-60 km/h kiirusega täpselt üle – nagu rattaga maandumisse hüppamine. Autokogemuste osas on rääkimist väärt veel kogemus Caravan Expertiga, kellelt saime neljal korral Eurooa reiside jaoks matkaautod. Uskuge mind, mootoriga pidurdamine on Euroopas ikka väga teema – kui teile meeldivad mäed!

Kas Hooandjast on abi, kas soovitad teistelegi?

Kirjutasin eri ettevõtetele seoses enda Euroopa mäestlaskumise karikasarja osalemisega ning maailmameistrivõistluste osaluse huviga, siis jäi mul midagi puudu, toetusi ei laekunud. Kuid nüüd on kindel see, et Hooandjast on väga palju abi ja ma soovitan seda teistelegi agaratele inimestele. Kindlasti tasub meeles pidada seda, et projekti koostamine võtab väga väga palju aega ning lisaks video tegemine ja kaamera ees rääkimine ei ole üldsegi mitte nii lihtne kui esmapilgul tundub. Kui te vaatate läbi minu projekti kirjelduse, toetuste puhul kingitused, video ja pakute, kui kaua mul sellise projekti koostamine aega võttis, siis ma olen 99% kindel, et inimesed tegelikult täpselt ei kujuta ettegi, kui palju nähakse projekti käima saamiseks vaeva. Hooandja kohapealt oskan ainult kiidusõnu jagada, väga abivalmid inimesed ning projektide koostamine ja promomine on tehtud väga puust ja punaselt selgeks.

Juho sai aprillis taotletud summa täis ja tänab talle hoogu andnuid!

Related posts