Saab 900 turbo – murrab juhiistme seljatoe

Lugu järgmine. Saab 900. Kahe liitrine turbo mootor. Aastast 1989. Punane nahksisu. Viies Saab. Foorumites räägitakse, et kiirendades murrab juhiistme seljatoe. Loo lõpp. Kui see lühike lugu kõnetab sind, siis võid julgelt ka järgnevad read silmadega üle lasta, sest just selline masin on selle loo peategelane.
1978. aastal veeres Saabi tehasest välja verivärskena Saab 900, mis enda disaini ja jaburustega jättis väga paljude inimeste mälestustesse kustumatud pildid. Enda tagurpidi asetseva mootori, istmete vahel asuva süüteluku, „Fasten your seatbelts“ tulukesega ja palju muude „kiiksudega“ on see Saab midagi teistsugust ja meeldejäävat. Need ilmutused tekivad just siis, kui tänaval nähakse liiklemas seesugust klassikut. Silmates parklas autot koos tema kõrval poosetava omanikuga astutakse jugelt ligi ja jutustatake lugu lapsepõlvest, kust mälupildid sellise Saabi kohta on talletunud.

saab900turbo5

Minu jaoks algas saabism (ravimatu haigus, kaasneb Saabi omamisega) aastal 2009, mil soetasin endale sedaankerega vabalthingava Saab 9000 esimeseks autoks. Möödus aasta ja juba vahetasin ta välja turbomootoriga auto vastu, sest terve Saabifoorum oli umbes emotsioonidest, mida seesugune mootor sõitjates tekitas. Kellel murdus ülivõimsast kiirendusest juhiistme seljatugi ja kellel käisid esimesed rattad ka neljanda käiguga asfaldil tühjalt ringi. Ulme! Sain omagi emotsiooni kätte, kuid mitte midagi sellist, nagu eelpool kirjeldatud. Siis sai veel proovitud mõnda võimsat Aero Saabi, kuid pikemalt ka nende peale pidama ei jäänud.

20160709_174118

Siiski oli südames üks väike kripeldus alates sellest, kui ma nägin esimest korda internetist Saab 900 turbo klassiku pilti. Head masinad maksid aga alati just täpselt niipalju, kuipalju mul tengelpungas puudu oli. Lõpuks säras päike ka minu peale ning kõikide planeetide ühele joonele sattumisega suutsin ma killukese enda unistustepagasist tühjendada. Masina vaatamise kokkuleppimise ja vaatama minemise vahele jäänud aeg oli ületamatult pikk, tegelikult ainult kolm päeva ja venis pikemakski, aga ootamine oli kõike seda väärt. Juba taamalt “teda” nähes läks suu kõrvuni ja seega olin ilmselt kõige kergem saak müüja jaoks, sest reetsin enda kindla ostumõtte koheselt. Ta ei olnud perfektses konditsioonis, kuid head materjali taastamiseks oli ning iseloom koos hingega säras juba kaugelt. Proovisõidul jättis kustumatu mulje kiirendus, sest muljudes gaasipedaali piltlikult öeldes läbi põranda ei juhtunud mitte kui midagi. Saab kulges kuni 3000 pöördeni omas tempos, siis aga hakkasid juhtuma peaaegu samasugused asjad, mida ma ainult foorumist olin lugenud – turbonäidik läks punaseni, sisikond surus ennast vastu seljatuge, mis üllataval kombel pidas vastu ja suunurgad venisid läbi kõrvade. Vot seda võib nimetada turbo rakendumiseks! Raske oli uskuda, et tehasest 103 kilovatise mootoriga välja veerenud auto võib päästa enda jõu just sellises vormis. Minu jaoks oli auto müüdud juba kuulutust nähes, kuid kiirendus oli just see kõige suurem kirss tordil.

saab900turbo2

Vana auto puhul on alati midagi, mille kallal nokitseda ning kuna need on enda ehituselt lihtsamad, kui modernsed „miljoni ajuga“ hall-metallik-diislid, siis interneti abiga võimalik on kõik mured enda kätega lahendada ja seda ilma juhtivmehhaaniku diplomit omamata. Näiteks suutsin ma täitsa üksi vahetada ära esiistmete naha koos polsterdusega kasutades ainult kruvikeerajat, tange, nuga ja „nipukaid“. Tõsi, see protseduur läks mul kokku umbes 10 tundi ja hunnik valutavaid näppe, aga isetegemise rõõm koos tulemusega oli seda vaeva väärt. Minu Saabi vajalike tööde nimekiri on pikk, kuid sealt puuduvad tööd, mille tekitavad pehmed küpsisepurulaadsed kohad kerel, kust võiks näpu läbi lükata. Mootori ja käigukasti koostöö on parem, kui mõnel kirikuõpetaja pühapäevasõidukil. Vaikselt nokitsedes, kuid igapäevaselt kasutades, on lõppeesmärgiks ikkagi täielikult taastatud auto.

900turbo1-2

Minu jaoks on vanemad autod need, millega on side kerge tekkima, tekitavad ju just nemad tekitavad emotsioone enda murede või rõõmudega, jättes suvalises kohas tee äärde või saades tänaval kõndivatelt inimestelt „like“.

Related posts