Autohuviline ammusest ajast Ago Lõbu käis ajakirjanike proovisõidul Dacia Sandero ja Sandero Stepwayga. Esmatutvuse järel leiab ta, et mõlemad keretüübid näevad varasematest sugulastest nägusamad välja ning tänu heale varustatusele ja soodsale hinnale võiks neile müügiedu ennustada.
Eelmise põlve Sandero tundus linnapildis nähes üsnagi nägus ning mäletan, et korra uurisin Stepway andmeid, et ehk on ettevõtte raamatupidajad “läbi lasknud” ka nelikveolise versiooni, aga kahjuks mitte. Mõlemad autod võiksid hästi sobida meie üsnagi vana autopargi uuendamiseks näiteks vana hea pommikindlaks peetava VAG grupi (toimetaja: Volkswagen Audi Grupp) sõidukite asemel. Stepway sobiks oma kõrgema kliirensiga hästi ka kehvade teedega maapiirkondadesse.
Testimiseks antud tumesinine Sandero ei näinud esimese hooga väga kutsuv välja vastukaaluks julge oranži välisvärviga Stepwayle. Sisedisainis võiks Stepway veelgi julgem olla kui istmete oranžid õmblused ja ehk kõnetaks ta sel juhul nooremat ostjat. Hetkel võib pruugitud premium klassi eelistaval eestlasel selle automargi soetamise puhul miinuseks olla n.ö mälestus vanast Rumeenia autost, mis aga Renault’i soodusbrändina seda mainet ammu enam ei vääri.
Mõlema autoga sõitsin pea 40 km ehk muljed on põgusad. Mõlemal autol on kolmesilindriline mootor, Sanderol on võimsust 100 ja Stepwayl 90 hobujõudu. Mootori valikus ongi kolmesilindrilised ja valida saab nelja võimsuse vahel. Sandero oli omakorda kombinatsioonis bensiin pluss LPG, mis tehase väitel peaks andma vahva 1300 km sõiduulatuse.
Ei meeldi rallimees Evansi kombel sõita
Sõiduproov viis erinevaid teekatteid mööda Tallinnast välja, proovimata jäi kruusatee. Mis ilmselt ei ole oluline, sest vaevalt nüüd uus auto kuidagi sel teekattel hakkama ei saaks või meeletult klobiseks. Esmamulje sisse istudes oli hea, vastu vaatas kallimapoolse auto varustus ning materjalid.
Armatuurlaua ülaosas on varsti pea kõigil autodel kohustusliku elemendina ekraan. Piisavalt tagasihoidlik, et ei sega ning sõidu ajal üsnagi lihtsalt käsitsetav. Pisuke üllatus oligi ekraan selle hinnaklassi autol. Meeldis, et allpool keskkonsoolis olid selgelt arusaadavad ja lihtsalt käsitletavad kolm pöördlülitit, millega sai reguleerida salongiventilaatori kiirust, temperatuuri ja siseõhu juhtimise režiime. Sellega seoses puudus lühisõidul tarvidus ekraani nüanssidesse süveneda. Raadio käsitlemine oli lihtne ja intuitiivne. Ekraani kõrval oli vahva lisa telefoni hoidiku näol, mis mulle meeldis. Mida vähem on esiaknal segavaid seadmeid, seda parem vaade. Esimene tegevus Sanderosse istudes oli juhiistme allapoole liigutamises, mitte et autori näol oleks tegu korvpalluriga (184 cm), lihtsalt ei meeldi rallisõitja Evansi kombel sõita. Rool istus vahvalt kätte ning meeldis, et teda sai piisavalt sülle seada. Esmapilgul harjumatud näisid justkui lamavad tahho- ja spidomeeter. Muidu oli sisedisain lihtne, nägus ja kaasaegne. Võtme asemel on kasutusel Renault’l ammu kasutuses olev kaart, mida kuhugile pesasse asetama ei pea ning käivitus toimub nupuvajutusega.
Uus Sandero eelkäijast aerodünaamilisem
Esimene sõidukogemus bensiini-LPG mootoriga Sanderoga oli natuke kohmakas ehk perfektselt ei saanud sina peale siduriga. Või oli tegu, et kolmesilindriline turbomootor vajab jõulisemat gaasivajutamist? Kontrollimiseks peaks uue sõiduproovi tegema. Sidurdades kippus jalg esimese hooga armatuuriserva taha jääma ehk nagu ikka, saabas ei ole kõige mugavam sõidujalats. Käigud lülitusid konkreetselt ning meeldis metalse disainiga toekas käigukangi nupp. Võib-olla miinus 20 kraadise ilmaga ta nii mõnus ei tunduks, ent sellise külmaga alustaks sõitmist nii ehk naa kinnastes. Huvitava lisana oli sel konkreetsel autol piirkiiruse ületamist märku andev piiks.
Häiris ning ilmselt saab selle eemaldada. Kas auto loeb ise liiklusmärke? Küljepeeglid olid piisavalt suured ja kompenseerisid hästi natuke väiksemapoolset tagaakent. Auto liikus piisavalt tempokalt, püsikiirushoidja käsitlemine oli lihtne ilma juhendisse süvenemata. Tehase väitel on uus kere aerodünaamilisem ja lisandunud on ruumi tagaistujatele. Esituled olid edevad ning sarnanesid kallimate autode omadega.
Igati neutraalne sõidukogemus
Sandero Stepway oli sisse istudes tuntavalt kõrgema kliirensiga. Muu sisedisain oli sama. Kuna tegu oli 90 kW bensiinimootoriga autoga, siis kohaltvõtt sujus ladusamalt või siis oli tunne petlik. Väike tõus pehme lumega kaetud teel Stepwayga sõitu alustades raskusi ei valmistanud. Kiiruse kasvades tundus esimese hooga müra suurem olevat, mis ei pruugi vale olla, sest mingit lisahäält katuseraamid teevad. Neid saab tootja väitel erinevat moodi seada ja eraldi katuseraame ei pea soetama. Teisalt võis suurem müra tulla ka sõidu alul läbitud pinnatud teekattest, siledal maanteel müra enam ei häirinud. Tundus, et väike tagaaken määrdus grammijagu vähem porise ilmaga kui Sanderol ent sellisel keretüübil on see paratamatu. Muidu oli igati neutraalne sõidukogemus, miski väga ei häirinud ega ka üllatanud.
Mõlemad keretüübid näevad varasematest „sugulastest” nägusamad välja ning tänu heale varustatusele ja soodsale hinnale võiks müügiedu ennustada. Eriti kui arvestada, et Dacia on Renault omanduses olles teinud soliidse arengu.
Postscriptum: Alla 15 tuhandene hind üllatab
Hiljem auto varustuse, hinna ja tehniliste omaduste kohta lugedes üllatasid hind ja kiirenduse andmed. Et Dacia on soodne, see on selle automargi selge eesmärk olnud alates turule tulekust, aga et ka koos lisadega jääb proovitud autode puhul hind alla 15 tuhande, on üllatus. Üllatavad olid kiirendusandmed 12 sekundit, sest kangi ja pedaalidega hoogsalt toimetades jäi mulje kiiremast minekust. Ehk igapäeva liikluseks on sellest vast piisavalt ja ei pea olema auto kiirendusvõime 5 sekundit sajani. Kuigi tahaks.
