Soomeni on pikk maa

Jaanipäeva aegu olime perega Soomes Pohjois-Pohjanmaal, eesti keeli justkui Põhja-Põhjamaal ja Keski-Pohjanmaal. Sõitsime Oulust mere äärt pidi Vaasa suunas ja väisasime seninägematuid paiku. Mere äärde viivate teede lõpus olid tihti sadamad kümente vene’dega. Väga vahva koht on Hailuoto saar ja Merenkurkku saarestik. Kohe algusse väike repliik ka õlle kohta, punase ja sinise austajad võivad kergendatult ohata: soome õlu ei ole laias laastus parem meie omast.

Autohuvilisele hakkas kena looduse kõrval silma mitu korralikult taastatud või hoopis hästi hoitud autot. Maarjamaal aasta-aastalt hoogustuv uunikute taastamise ja pidamise kultuur järjest paraneb, aga Soomeni on väga pikk maa. Rääkimata Rootsist. Ja Botnia lahe äärne Soome ongi üsna rootsikeelne ja -meelne. Kui majanduses ennustatakse meile 30 aastat Soomele järgi jõudmist, siis autokultuuris me põhjanaabritele küll järele ei jõua. Vahepealsed 50 aastat on teinud meid mõtlemiselt ühetaoliseks ja rahakoti paksuselt nõrgukesteks.

Musta numbriga P5

Oulust Vaasasse sõites peatusime Kokkola, rootsipäraselt Karleby linnas. Sealne vanalinn nimega Neristan, rootsi keeli all-linn, köitis tähelepanu oma puumajadega. Majad olid korras ja ajalooga, tara taga varjusid õued, ühtedel ees väravad, teistesse pääses aga sisse piiluma. Niimoodi piiludes avastasin ühest kenast hoovist seninägematu auto, milleks osutus Rover P5, arvata et Mark 2 või Mark 3, kolmeliitrise mootoriga ja väga heas korras. Must number küljes ja puha.

Unarusse jäetud Volvo

Minu eriline sümpaatia kuulub 700-seeria Volvodele. Olen ka ise üheksakümnendatel sõitnud kümmekond aastat vana universaalkerega 740ga, see on tõeline svensk bil. Iga kord, kui mõnda näen, jään lummusse vajunult vahtima. Sest tolle ajajärgu Volvosid võib nende kandilise kuju järgi kas armastada või vihata. Möödunud aasta augustis meie seast lahkunud disainer Jan Wilsgaard on kujustanud kõik kandilised Volvod 140st kuni 850ni välja. Lisaks Amazoni ja universaalkerega P1800. See maja ees konutav auto oli veidi unarusse jäetud.

Käsilane W124 aknal

Päris-uunikute kõrval hakkas silma pool-uunik, Mercedes-Benz W124. Aeg teeb tõhusalt tööd ja üheksakümnendate keskel tootmisest maha võetu hakkabki juba ilusaks muutuma. Siiski, midagi väga ilusat veel ei ole. Proovisin Sony 6300 kaamera vigurfotode seadega saavutada supervargast pärit kollast käsilast ja kollaseid puumaju, päriselt see ei õnnestunudki. Ilmselt klaasi peegelduse tõttu.

 

Rahvaauto panga ees

Mõned tänavad eemal seisis väga heas korras Põrnikas. Vaatasin seda läbi objektiivi, tegin paar klõpsu, pere kippus vägisi pildile. Tavalised reisi-autopildid. Kui aga jalutuskäigult tagasi tulime, vaatasin teise nurga alt ja pangahoone rahvaauto taga tegi asja palju paremaks.

PV 444 cabrio, mida värki!

Ööbisime Vaasa lähedal kodumajutuses. Asula nimi on Maksamaa. Millegipärast oli majaperemees WiFi passwordiks märkinud Jaguar MK2… Uudishimu pani mind vihma eest varju minnes kuuriaknast sisse piiluma ja seal ta seisiski, valge, taastamisootel. Hommikul jutule saades selgus, et tegu on autotöökoja omanikuga, kes veel paar Porsche 944 korda teinud. Lisaks paar võistlustsiklit, pärit Eestist. Mnjaa.

Maksamaa vahel ringi sõites avanes Skandinaavia 50te heaoluidüll, Volvo PV 444 cabrio. Ei tea, kas konkreetne auto sõitis kunagi rohkem parem- või vasakpoolse liiklusega Rootsis?

WCdest, Oulust ja automuuseumidest

Ja veel paar märkust. Kõigepealt WC-dest: kui Soomes automatkal tekib soov number ühe või ka nõudlikuma number kahe järele, leiab väga korraliku koha peagi.

Loodus on Soomes kohati veel ilusam kui meil, põhja pool tulevad erisused paremini esile. Tallinnast ligi 700 km põhjas asuvas Oulus päike jaanipäeval peaaegu ei looju. Kuigi oli pilves, oli pidevalt veidi häirivalt valge. Oulu lähistel on looduslikult kena Vormsi mõõtu Hailuoto saar, kuhu kohalik laevakompanii veab tasuta.

Soomes on mitu automuuseumi ja ka Oulus on autohuvilise tarbeks seline institutsioon olemas, aga  Juhannuse tõttu oli see suletud. Küll on Vaasas korralik auto-motospordi kallakuga automuuseum, millest tuleb Wroomeris juttu edaspidi.

Ja loppujen-lopuksi, tänä vuonna täyttyy naapureille ensimmäiset sata vuotta. Onnea, hyvä Syomi!

 

 

 

Related posts