Uku Tampere lood: Päästsime külmuvad rootslased

Uku Tampere on jurist-magister-rahvusvaheline kolimisauto juht, kes teenib elatist kaubikuvedudega Eesti-Soome-Inglismaa vahel. Seekord räägib ta oma seiklusest 350 000 km sõitnud Toyota Hiacega:

Olin oma esimesel Londoni reisil. Enne seda olin ma korra käinud Londonis sõiduautoga, oma Fiestale käigukasti toomas. Ning ühe korra olin Londonist sõitnud mööda, kui Austinit toomas käisin. Olin just hankinud vana, 350 000 km sõitnud Toyota Hiace’i. Auto oli mulle veel võõras, kui koos tüdruksõbra, tänase abikaasaga Soomest Jyväskyläst keset talve kell üks öösel Turu poole teele asusime. Külma oli 28 kraadi ning kui 50 km oli läbitud, hakkas autol jõud ära kaduma. Kiirus langes ja kui sidurit vajutasin, suri mootor välja. Tuvastasin, et mootor ei jaksa ringi käia ning kahtlustasin juba kokku jooksmist. Aga mingi kuuenda meele kaasabil tuvastasin, et genekarihm on täiesti soe ja siis sain aru, et roolivõimu pump on jääs ja mootor ei jaksa seda ringi ajada. Nimelt oli roolivõimu õli vana ning maanteel voogab radika kõrvalt külm õhuvool täpselt roolivõimu õli paagi pihta. Vana õli aga külmus ära ja roolivõimu pump ei jaksanud enam pumbata. Rihm hakkas libisema, kuumenes hõõrdumisega ja sulakumm oli nii hea pidamisega, et mootori jõud ei käinud üle. Aga seistes õli sulas ning kui “ussi” sõitsin, sai roolivõim piisavalt koormust, et õli soojendada.

Turu sadamasse laevale jõudsime loetud sekundid enne check-ini sulgemist. Seiklus jätkus Rootsis, kus oli viimase kümnendi kõige hullem lumetorm. Rongid seisid, kõikjal oli kaos. Ning meie kimasime tühja Hiacega Stockholmist Malmö poole. Tagaveoline ja kerge sabaga Hiace otsis pidevalt teed, sest kiirteel oli ca 5-10 cm lund ja liiklus pea olematu. Teadsin, et kui seisma jään, siis liikuma enam ei saa, sest lisaks väiksusele iseloomustas Hiacet võime igal pool kinni jääda. Märg muru? Kerge kruusane tõus? Sile maa, aga lume all jää? Ainult üks tagumine ratas vedas.

Hommikul kella nelja paiku olime õnneks nii palju lõunas, et kiirteele tekkisid sõidujäljed ja olukord paranes. Ja siis märkasime tee ääres ühte VW Golfi. Sellel, nagu selgus, oli genekas surnud ja aku sinna otsa. Ja et nad on juba mitu tundi seal kiirtee ääres oodanud kedagi mööda sõitvat. Ja et neil on väga külm, ühel autos olnud tüdrukul oli lausa vappekülm, korralikke talveriideid neil ei olnud. Mul oli köis kaasas ja sikutasime nad järgmisesse linna, ise mõeldes: kuna liiklus oli praktiliselt olematu, siis oleksid nad üsna pea kiirteele ära külmunud.

Terve igavik hiljem olime Taanis, kaks igavikku hiljem Saksamaal, kolme igaviku järel aga Belgias, kust mina läksin edasi Inglismaale. Hiacega sõitmise võibki kokku võtta sõnaga igavik – tolleaegsete reiside keskmine kiirus jäi pigem 60-70 kanti. Täna tunnen ma end olevat ebaõnnestunud, kui sõidu keskmine kiirus alla 90 langeb.

Väike märkus lõppu: täna sõidab Uku Tampere Citroeniga, tegime sellest juttu novembris ja sealt on pärist ka fotod.

 

Related posts