Uus Opel Insignia – Härra, kes veel ootab golfiklubi ukse taga

Minu sissevaade Opeli uusimasse, kauni nimega lipulaeva Insignia on väga subjektiivne, kuna ma ei ole üüber-kogemustega autoajakirjanik, kel võrdlus mistahes muu autoga igal hetkel taskust võtta.

Alustuseks masina väliskestast. Kuigi Opel ei ole kindlasti mulle iialgi meelde jäänud meeldiva disainitööga, siis uue Insignia kere on sihvaka joonega. Mõjub energiliselt ja värskelt. Siit-sealt meenutab mõnd olemasolevat autot, kuid üldjoontes ei tee sõidukile selle välimus põrmugi häbi.

Meeldiv interjöör, päris vaikne salong

Libisedes juhiistmele läheb lugu veel paremaks. Nahast ja ventileeritav ning x+n suunas elektriliselt seadistatav iste on isegi minu kapriisse seljavormi jaoks sobiv. Interjöör kujundab tõeliselt meeldiva paiga, kus viibida. Valgusjooned ustes ja armatuuril annavad hubasust, materjalide valik lisab kvaliteetsust. Kui pagasiruumist kostuv arusaamatu nagin (tegemist oli 4000 km sõitnud autoga) välja arvata, siis on salong päris vaikne.

Maestro Bose ja inglimusi kesk suvist viljapõldu

Samas, vaikus on nõrkadele. Eriti minule usaldatud autos, kus digitaalset orkestrit juhatas maestro Bose isiklikult. Väga, väga hea helipilt ja eriti hämmastav on 620-eurone hinnalipik, mis ei ole kindlasti odav, aga selle raha eest saab igas asendis nauditava helipildi. Lisavarustusest rääkides, 1500-eurone panoraamkatus ei tundu väga mõistlik investeering. Jalaviibutusega elektriliselt avanev tagaluuk on samas aga mõnus ja elegantne kui inglimusi keset suvist viljapõldu.

Miks valida manuaalkäigukast ja diiselmootor?

Uue Insignia juures on mõni asi häiriv. Mõned asjad on halvad ja paar vidinat/lahendust ajavad nutma. Häiriva koostöö auhinna annaks sõpradele diiselmootor, käigukast ja siduripedaal. Ilmselt on viga minus, miks ma päris stabiilselt sujuvaks oma käiguvahetust ei saanud. Teisalt ei saa ma üldse aru, miks peaks enda mugavusest veidikenegi lugupidav autojuht üldse manuaali ja diisli koosluse valima? Eriti arvestades, et tänapäeval liiguvad isegi veokid ja traktorid automaatkäigukasti juhendamisel. Samas oli tegemist nelikveolise variandina, mis on 100% minu teetass ja veoskeem toimis mõnusalt. Tagumised rattad andsid sujuvalt hoogu juurde ja viiemeetrine väikelaev võis kohalt söösta.

Foo Fighters ja aku voldid

Halvaks ma nimetaksin näidikute paneeli, mis on pooleldi digitaalne ja ülimalt mürarikas, ehk tahab liigse infoga juhi üle koormata. Näiteks info aku voltide kohta. Mida tarka ma peaksin selle teadmisega peale hakkama, kui ma naudin nahkistmes Foo Fightersi uue albumi bassikäike, mis Bosele omaselt on madalate toonide küllased? Samas on hea, et näidikute keskel võib olla navigatsioonikaart ja rehvirõhud pluss teab-mis-info veel.

Heads up display tekitab küsimusi

Ja siis tükid sellest pillist mis lihtsalt teevad nõutuks. Esiteks, heads up display, mida mina ei saanudki tööle. Miks paluti mul selle tehnoloogilise abimehe toimima saamiseks mingisugune sobiv seade ühendada. Miks, milline seade, kuidas? Igatahes minu ette esiklaasile kuvati ainult kokkupõrke hoiatusi (umbes kümnest kaks olid ka asjakohased) ja pärast hoiatusi näitas auto mulle ka murdosa sekundi kiirust, kuid siis kadus see ka ära. Mis tegelikult näitab, et heads up display töötaks edukalt ka ilma lisaseadmete ja vaevata, aga kahjuks on Opel otsustanud lihtsalt ühe asja ajuvabalt keeruliseks teha. Teiseks ei suutnud ma leida ühtegi mõjuvat põhjust, miks lülituvad teatud kiirusel välja auto ümbrust jälgivad kaamerad, millest oleks kitsaste tänavate vahel palju kasu? Ma saan aru, et võrdlus Teslaga on natuke siga-kägu kategooriast, aga siiski.

Väiksema kiirusega sõites tuleb ettevaatlik olla

Kolmandaks on adaptiivne kiirushoidja. Mis palub isegi käike vahetada ja toimib suuremat tähelepanu püüdmata, see on hea kuni selle momendini, kui auto peaks justkui seisma jääma, sest ees sõitev auto jääb seisma. Seda aga ei juhtu. Püsikiirushoidja tuleb madalamal linnakiirusel lihtsalt mõne piiksatuse saatel maha ja kui juht mõne momendi maha magab siis saab sihvakas Insignia raginal suhestuda eesseisva liikuri tagumise põrkerauaga.

Kokkuvõte: palju asju on tehtud hästi

Kokkuvõttes on tegemist autoga, milles on palju asju tehtud hästi. Samapalju teisi asju on tahetud teha hästi. Auto tahab ühest küljest, et sa temaga veedetud aega naudiks, kuid samas soovib ka sõitja vaeva näha ja tunda. Insignia näol ei ole ühest väga mõnusast liikurist palju puudu ja tegelikult on tegu mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega autoga.

Fotod: Karl-Erik Idasaar

Related posts