Väino Laisaar varustusest: näpuotsaga sokke, trussareid ja vahetusriided

Peale kuudepikkust veenmist ja ootamist saime mikrofoni ette Väintsi, kes räägib oma reisidest. Saame muuhulgas teada, et midagi keerulist seal pole, võta kaasa näpuotsaga sokke, trussareid ja vahetusriided ning maailm on sinu ees valla.

Sinu sügisel ilmunud raamat räägib kuuest reisist. Nüüd oled veel Iraani otsa teinud. Milline neist oli kõige vingem?

Tõsi, autodega on reisitud omajagu ning kui nende vahel peaks valima, siis kerkib teiste vahelt selgelt esile 2012 aasta suvel tehtud Magadani reis. Sellele marsruudile jäid paljud ülipõnevad ning rasked teed. Nende hulgas legendaarsed BAM ja algupärane Kontide tee (Road of Bones), mis ühendab Jakuutia pealinna Jakutskit Magadaniga. Sellele lisaks jätsime oma teele ka eriti ekstreemse ning kohalike maastikusõitjate poolt kõrgelt austatud teelõigu -„110“ Seda Baikali järve äärset 180 km pikkust rada läbib igal aastal vaid käputäis entusiaste ning need, kes selle läbi teevad, võivad endaga pikka aega rahul olla. Ekstreemseks rajaks võib nimetada ka 1000 km pikkust BAMi-lõiku, mille sealsed loodusjõud võivad poole päevaga läbimatuks muuta. Jõed tõusevad üle kallaste ning ühel hetkel ei saa enam edasi ega tagasi. Edasine sõltub juba õnnest ning looduse suvast. Samuti jäi selle 43-päevase reisi sisse 1000 km pikkune kruusateelõik, mille läbisime tehniliste probleemide tõttu 50-se tunnikiirusega.

Aga kõige raskemad reisid?

Raskustega on keeruline. Ühest küljest on suurim vaenlane teadmatus. Näiteks: seisad juba kuuendat päeva kuskil Tšukotka ääremail lumevangis ning sul pole õrna aimugi, millal taas liikuma saab. Ja kas üldse. Või siis ootad suure jõe veetaseme alanemist teades, et varsti saavad pika ootamise peale läbi ka viisad, ajutised autode sisseveoload ning reisile planeeritud aeg. Vot, ja siis oled seal ning mõtled, kas oodata vee alanemist ja seejärel edasi sõita või keerata tagasi. Eeldades, et loodus tagasiteed maa pealt pole pühkinud. Ühed kõige närvesöövamad kogemused on olnud pikkade raudteesildade ületamised. Autod saavad seal liikuda vaid paarikilomeetrise tunnikiirusega. Väiksemgi vääratus võib rehvid rööbastelt ning muudelt tugedelt maha ajada ning edasine on juba juhuse küsimus. Samas närib kuklas ka pidev rongioht sest kurvi tagant raudteesillale tuiskav rong lõpetaks hetkega suurema osa eksistentsist.

Kui saaksid autoreisile kaasa võtta viis asja, siis millised?

Ohh, paadunud üle-pakkijana ning varustusep..dena on kõikide heade asjade hulgast raske valida. Aga kui ainult viis võib võtta… siis… Telefon ja teedeatlas kuluks marjaks ära. Kindlasti magamiskott ning kui autos ei saa magada (ja mitte ainult), siis üks hea ja aastaringne üheinimese telk. Priimus ja mingi mitmeotstarbeline nuga. Kurat, ongi juba palju… Tegelikult peaks üks seljakott ka olema, juhuks, kui on vaja auto maha jätta. Näpuotsaga sokke, trussareid ja mõned vahetusriided. Siis saaks ehk hakkama.

Teie reisid on autodele väga rasked. Nimeta autod, millega on sobilik ekstreemsele automatkale minna.

Mida kaugemale tsivilisatsioonist sõidad, seda selgemaks saab, et elektroonikat täis mootoriga on sealsetel aladel väga vähe teha. Armatuuris süttiv „Check Engine“ tuli ei anna mingit infot selle kohta, kas sõita võib veel 10 km, 1000 km või tuleks mootor kohe seisma jätta. Mõni diagnostikaarvuti võib selles riigis küll leiduda, aga ei pruugi olla lähemal kui 1000 km. Meie sõidame Toyota Land Cruiser 80-tega, millel on peal 4,2-liitrised R6 diiselmootorid. Suhteliselt pommikindlad ning põletavad läbi kõik, mis vähegi diisli järgi lõhnab. Samuti on autod väga vastupidavad, ökonoomsed ning neile on sellistel aladel enamasti ka varuosi võtta. Väga raskel maastikul tulevad kasuks talasillad, mis peavad löökidele ja väänamistele paremini vastu ning ka võimsal diiselmootoril on omad eelised. Diisel on igas maailma tanklas enamasti diisel, mitte ei varieeru erinevate oktaanarvuga bensiinide vahel.

Mis marki kaamerat kasutad ja kas see pidas vastu?

Aastate jooksul olen kasutanud mitmeid kaameraid. Põhi- ja tagavarakaameraks on Sonyd ning neid toetavad GoProd. Vanad kassetikad, mida algusaastatel kasutasin, hangusid -30 kraadises pakases umbes viie minutiga ära. Seejärel oli neid vaja autod soojendada kuni kaamerasisene elu taas ärkas. Tänapäevased töötavad ka külmades oludes paremini, ent LCD-monitorid hanguvad külmaga ikka. Teised suured vaenlased on niiskus ja kuumus, kuid need pole veel probleemiks osutunud.

Mida peab selga-jalga panema, kui väljas on miinus nelikümmend?

Automatkamise juures ongi kõige keerulisem varustuse valik. Autos ei tohi palav hakata, sest õue minnes murrab külm end niisketest riietest ja jalanõudest silmapilkselt läbi ning sooja enam ei saagi. Seega tuleb kanda selliseid riided, mis pole autos sõitmiseks palavad (ventileeritavad, kiirelt ära võetavad) ning õue hüpates peaksid kinni tuule ja külma. Sellistel tingimustel töötavad hästi sooja pesu peal kantavad koorikpüsid, mis ei lase tuult sisse ja mille küljelukud saab autos sõites lahti teha. Kõige olulisem asi on aga jalanõud. Neid ei tohi autos sõites jalas hoida. Autosse istudes võtad soojad saapad ära ning sõidad susside või crocsidega. Ja kui vaja, lükkad soojad saapad jala otsa, sooja tulekindla jope selga ning näomaski näo ette. Reegel on see, et higistavad jalad hakkavad lumes kohe külmetama ning kui jalad on külmad, hakkab ka ülejäänud keha külmetama. Ja niiskeid saapaid on autos peaaegu võimatu kuivatada. Sama jalanõu teema kehtib ka igapäevases liikluses. Pikemale otsale startides võitan jalanõud alati ära ning sõidan kas paljajalu või siis crocsidega. Sokk elab kauem ning kogu autos veedetud aeg on tänu jalgade õhutusele palju mõnusam.

Oskad soovitada, mismoodi rasketes reisioludes omavahel raksu minemata läbi saada?

See on üks maailma suurimatest imedest, et meie reisidel pole ühtegi tõsisemat tüli ette tulnud. Suures osas taandub see tõenäoliselt sellele, et iga reisija on enne teele asumist endaga juba tõsise töö ära teinud. Äärealadel ei saa endale lihtsalt igasuguseid solvumisi ja vihastamisi lubada. Võid ju küll mõelda, et kui ära viskab, lööd jalaga auto ukse kinni ja lähed bussiga koju, ent see buss võib olla teisel pool 300 km asustamata tundrat või kõrbe. Seega oled lihtsalt rahulik ning proovid sobimatuid asju seikluse osana võtta. Suvereisidel on veidi lihtsam – sõidupäevad on lühemad ning ööbimine enamasti telkides. Seega on ka isiklikku ruumi veidi rohkem. Talviti aga sellevõrra vähem. See, et kahe kuu jooksul elatakse kolme mehega ühes autos ning selle ajaga saab voolava veega pesta 6 korda, käib sellise reisimisega lihtsalt kaasas ning sellega tuleb arvestada juba enne reisi, mitte hakata kohapeal kohanema.

Unistad vahel mõnest ägedast autost, millega sõita Eestis või matkata?

Jah, eks mul ole ka oma transpordialaseid fetišeid. Näiteks ei saa ma sügavalt ohkamata mööduda ühestki Defenderist ning T1 ja T2 hipibussidest. Sama teema Vespade ja Royal Enfieldidega. Nendes on lihtsalt midagi kirjeldamatult ehedat. Minu enda ideaalne matkaauto oleks uue kerega Land Cruiser 78 http://www.toyotazambia.co.zm/models/land-cruiser-78/ , aga neid Euroopas ei müüda ning ka hinnaklass jääb teisele poole käega katsutavat piiri. Hea meelega uhaks mööda maailma teid LC150-ga ning mis siin salata, kogu Jeep’i valik sütitab minus vastupandamatu kondamise-kihu. Ja VW hipibussid T1 ja T2. Tegelikult pole autovalik aga üldse kõige olulisem – oluline on minek, sest matkamiseks sobivad kõik sõidukid. Oluline on vaid astuda esimene, see kõige raskem samm.

Related posts