Volvo 960 ja Volvo V90: vanaisaga jalutamas

Vanavanemaid on ikka viisakas aeg-ajalt külastada. Mõtle: lähed maale, puhud mõnusat juttu, sööd liha, kartulit ning seejärel asud värskendavale jalutuskäigule koduküla ranna suunas. Ning kuna meile uued Volvod nii kangesti meeldivad, siis viisime ühe värske V90 samuti maale metsa vahele jalutama – ja seda koos oma vanaisa Volvo 960’ga.

Karske mereõhk, rootsipunased tarekesed ja kõrged männid – Neeme poolsaar pakkus Volvo tipp-universaalide võrdluseks ülimalt põhjamaist keskkonda. Katsetasime ja uurisime lähemalt, mis on “tankide” juures 25 aastaga muutunud.

960 on nõtke nagu põhjapõder

Uued autod kipuvad eelkäijatega võrreldes korralikult juurde võtma. “Kinnipidamisasendis” metsa äärde pargitud autode puhul märkasime esmalt, et 960 on V90’st omajagu pikem. Laiuse osas on lapselaps võib-olla tõesti liialt maiustanud. Tagasihoidlikult tumerohelise värvi peal eristub kollane embleem, kus tagajalgadel põhjapõder paneb häbisse nii mõnegi Itaalia hobuse.

Aga erinevalt oma lapselapsest, ei jäta 960 sõites niivõrd “lahmakat” tunnet. Isegi oma ajastu konkurentidega võrreldes on gabariiditunnetus paigas. Näiteks minu hiljuti omatud, sama ajastu E34 Touringuga (ei, tegu polnud “ossitanud” autoga”) võrreldes oli 960 nõtke nagu põhjapõder.

Salong tundub V90 pealt tulles üsna kitsas, kuid silm harjub üsna kiirelt. Hele salonigvärvus sobib hästi välise tumerohelisega ning on lisaks silmailule ka parajalt mugav. Isegi mugavam kui proovitud V90, ma ütleks. Keskkonsool ning funktsioonide paigutus ei olegi niivõrd palju kahe dekaadiga muutunud, pigem on asjad läinud puutetundlikumaks. Rikkalik lisavarustus pakub nii raadiot, mäludega elektriistmeid kui ka mitmetsoonilist kliimaseadet.

Kahepoolene R6 on reibas

Mul pole väga praktiliste autodega reeglina tegemist, aga täna teeme Volvode puhul erandi. Ehkki salong on võrreldes uuema mudeliga kitsam, jätkub rootslases laiutamisruumi igal istmel. Ka 992l pakiruum lubab kaasa võtta kõik mida hing ihaldab.

960 on ilus auto ning ta kulgeb täpselt sama ilusalt. Kahepoolene R6 on üllatavalt reibas ning väljendusrikas. Metsikud 170 hobujõudu on piisavad nii pingevabaks maanteesõiduks kui ka linnakruiisiks. Muidugi, seda juhul kui sa pole autot täis pakkinud enda ja oma naabri perega – tuletan meelde, et tegu on siiski “tankiga”. Automaatkast toimetab nagu vana rahu ise ning sõitmist oma kerge uimasusega ei häiri.

On aeg krabada endale tellis!

Parim osa 960 juures on eranditult aga veoskeem. Rohelist rootslast veavad edasi tagarattad ning see teeb sõidu niivõrd pingevabaks ja kergekäeliseks, et hakkasin lõpuks pidevalt nelikveolisesse V90’sse tagasi minekut edasi lükkama.

Pole väga suur ime, et 960 noorklassiku staatusesse jõudnud on. Korras isendeid liigub vähe ning hinnad tõusevad mühinal. Niisiis kui sulle tõesti meeldivad vanad “tellised” – siis mine ja kraba omale üks, enne kui liiga hilja!

Kas V90 on väärib luksusuniversaali tiitlit?

Meile uued Volvod siin Wroomeris väga meeldivad. Põhjamaiselt karget disaini me nii-umbes sajandat korda kiidusõnadega üle valama ei hakka, pigem keskendume küsimusele –  kas V90 on väärib luksusuniversaali tiitlit?

Seespool tervitab sõitjat luksuslik, aga kodune üldmulje. Hiina partneritele on küll jäetud ruumi mõne veidra plastdetaili jaoks, nagu keskkonsooli kundepoolne reisibussi meenutav serv või armatuurlaua ülemine kummine osa, kuid nendelt tõmbab tähelepanu kõrvale Rootsi lipukestega nahk ja puitdekoor. Viimane on maetud muidugi küll lakikihi alla. Volvol jätkus õnneks maitsekust kasutada naturaalset spooni, mis tekitab justkui äsja tisleri käe alt tulnud pehmete vormidega sooja puupinna.

Kiired kurvid ei meeldi

Seda kõike imetledes paitavad vaheldumisi kõrvu väga kvaliteetse kõlaga helisüsteemist kostuv ABBA ja turbomootori pehme urin. Sõiduomaduste poolest on V90-s kõik ülipehme – rool, vedrustus ja kiire, kuid kaalutlevalt sujuv 8-käiguline automaatkast. Üks asi sellele Volvole ei meeldi – nimelt kiiremad kurvid. Igas muus olukorras mugav vedrustus ja hullumeelne kahetonnine tühikaal tekitavad tunde, nagu sõidaks ülerahvastatud reisibussiga mägiteedega.

Maanteel on V90 aga kodus. Diiselmootori 173 kilovatti viisid massiivset rootslast takistamatult edasi. Koos hooga tuleb mingi veider peatamatuse tunne. Nagu sõidaks sulepatjadega vooderdatud rändrahnus. Nagu võiks pedaali põhja vajutada ja ees sõitvast autost läbi sõita, ilma, et Volvole endale kriimugi jääks. Kõrgematele käikudele jõudes kaob aga tuntavalt vurts juurest ära. Kahtlemata väärib mainimist ka neljarattavedu, mis hoidis meie lamellrehvidega autot Eestit iseloomustavatel klaaslibedatel teedel paigal ka seal, kus esivedu oleks madalatel kiirustelgi takistamatult põõsasse triivinud.

Kojusõiduks valiksin Volvo 960

Mõni võib kurta, et auto on liialt sarnane V60-le – nagu suurem ja väiksem matrjoška. Kuidas neid niimoodi eristada? Vahet ei peagi nägema, sa tunned kui tegemist on V90ga. Sellest autost leiab ilmselgelt kõik peened ja maitsekad elemendid mis V60-s olemas on. Lisaks käib aga kaasas mingi aura. Siit õhkub suursugusust. Seda on raske kirjeldada. Seda peab ise tundma.

Luksus-Volvod pole oma mugavusfaktorit kaotanud. Tõepoolest, mõlema isendiga on äärmiselt nauditav mööda mereäärseid vistasi või linnatänavaid kruiisida. Aga kui ma peaksin valima ühe auto koju sõitmiseks, siis ma võtaksin 960. Miks? Sest tegu on väga mugava, kuid see-eest ka väga maalähedaselt tuntava autoga. V90 on kahtlemata hea auto, kuid võrreldes näiteks V60’ga liialt ära tuimestatud.

Related posts